HALASTAGE!
„Sina aga, miks sa mõistad kohut oma venna üle? Või sina, miks sa paned oma venda halvaks? Kõik me ju astume Jumala kohtujärje ette, nagu on kirjutatud: „Nii tõesti kui ma elan, ütleb Issand, minu ees nõtkub iga põlv ja iga keel annab tunnustust Jumalale.“ Nõnda peab siis igaüks meist enda kohta Jumalale aru andma“ (Rm 14:7–12).
Paulus püüab paljudelt röövida rõõmu – kohtumõistmise rõõmu. Paljud on ju igal alal tippspetsialistid. Teavad kõike paremini kui teised ja annavad kriitilisi hinnanguid valitsejatele, arstidele, õpetajatele, kunstnikele, muusikutele, sportlastele, kaasliiklejatele ja paljudele teistele – ka kaaskristlastele, oma vendadele ja õdedele. Ega enamik neist otseselt kedagi õpetama lähe – see võib olla ohtlik. Ikka tagaselja.
Selleks, et olla peaaegu igal alal teistest targem, pole vaja neid asju aastaid õppida. Las need arstid õpivad vähemalt seitse aastat. Las need valitsejad kuulavad oma paljusid tipptasemel nõuandjaid, kellel on oma alast väga hea ülevaade. Las need muusikud harjutavad tuhandeid tunde. Paljud kriitikud tulistavad puusalt ja lasevad ilma igasuguse ettevalmistuseta sõnadega sõelapõhjaks kõik need, kes neile ei meeldi. Kuid nii saab ka kodus ja lähedastega ...
Kui Paulus kirjutab kirja Rooma kristlastele, siis ta teab, mis toimub koguduses. Osa nendest, kes peaksid olema kristlikus koguduses, jumalarahva perekonnas ühe taevase armulise Isa lastena nagu vennad ja õed, kes kõik on Issanda päralt, on hakanud koguduses tekitama eri klasse, inimesi lahterdama. Seda tehakse väliste näitajate põhjal. Kes mida ja kuidas sööb, kes millal ja kuidas paastub, kes kuidas palvetab. Kes milliseid päevi pühadeks peab jne.
Vana Testamendi ja selle laienduste järgi panevad ennast teistest targemateks, usklikemaks pidavad ekslikud inimesed paika, mis õige, mis vale, mis lubatu, mis lubamatu, ja hakkavad teiste ja teistsuguste üle kohut mõistma. Paulus küsib: „Sina aga, miks sa mõistad kohut oma venna üle?“ Kreekakeelne sõna „krineio“, mida ta siin kasutab, kõneleb eristamisest, eraldamisest, uurimisest, otsustamisest, kohtumõistmisest. Ekslik inimene uurib pisut ja otsustab siis oma venna ja õe üle. Paneb ta paika skaalal halb-hea, lubatu-lubamatu ja mõistab osa üle karmilt kohut.
Paulus küsib veel: „Või sina, miks sa paned oma venda halvaks?“
Kreekakeelne sõna eksutheneo tähendab sõna-sõnalt 'ei millekski panema/arvama', tähistades nõnda kellegi kohtlemist ülima põlguse, halvakspanu ja ülbusega. Selle kõrval on eestikeelse Piibli ametlikus tõlkes olev „halvaks panemine“ üsna leebe.
Koguduses kellegi kohtlemine ülima põlguse, halvakspanu ja ülbusega. Loodan väga, et mitte keegi ei ole midagi sellist siin selles koguduses mõne koguduse liikme või töötegijaga suheldes tunda saanud. See on kristlasele täiesti lubamatu käitumine. Kogudus on perekond, kelle lähedusse sattuvad, kelle pühakotta sisenevad inimesed peaksid tundma armastust. Kui seda ei ole, pole ka kõige kaunimatel kõnedel, muusikal, palvetel, filosofeerimistel mingit mõtet. See on kui kilava kuljuse terav heli.
Me kõik astume Jumala kohtujärje ette. Igaüks meist peab aru andma Jumalale.
Mats Traat on kord palunud:
Ära aja kedagi minema – sõna, inimest, looma.
Sa ei tea, kus algab ootamatus, tungal lahvatab põlema.
Kus variseb vahesein elu ja näiluse vahel.
Kus öö saab pähe silmad, päev avaneb veesoonena.
Kus lihtsameelsusest koorub elutarkus.
Me peaksime äraajamise, kohtumõistmise asemel enam hoidma, armastama, tänama, tunnustama, ütlema, tegema head nii kaua, kuni meile veel antakse aega.
Miski siin pole jääv. Keegi meist ei jää siia sajandeiks. Vaid veidi veel ja valgus kustub, aeg siin saab täis. Tuleb minna ja seal tuleb meil seista Jumala kohtujärje ees. Keegi ei saa seal pugeda peitu, teisi süüdistades oma halbu sõnu, kohtumõistmisi, mahategemisi teiste hädade ees silmade sulgemisi välja vabandada. Ei saa öelda Temale, kes meile on andnud maise elu ja nii palju head, et me küll plaanisime palju head teha ja ütelda, andeks paluda, andeks anda, aga aega ei olnud. Oi, kui palju on meile antud aega ja võimalusi. Meie oleme valinud, mida meile antuga teha. Kuidas me valisime, milleks aja kulutasime?
Meie vist peaksime paluma: Issand, halasta meie peale, et meie suudaksime halastada üksteise peale. Andestada. Isegi unustada. Maadligi vajutavate koormateta edasi minna, olles kannatlikud oma ligimestega. Issand, halasta, et homne päev oleks halastavam ja et meie oleksime need, kes on halastavamad just nii, nagu Tema kord ja täna ja kuni see maailm kestab. Aamen.
