„Aabraham aga ütles talle: „Kui nad ei kuula Moosest ja Prohveteid, ei neid veena siis ka see, kui keegi surnuist üles tõuseks!“ (Lk 16:31).
Need on viimased sõnad Jeesuse tähendamissõnas rikkast mehest ja vaesest Laatsarusest. Rikas mees oli tõeline rikkur. „Tal oli kombeks rõivastuda purpurisse ja peenlinasesse, pidutsedes päevast päeva rõõmsasti.“ Peenelinane lõuend oli impordiartikkel Egiptusest, purpur kehtis kuningliku värvina. Purpurit kasutati üleriieteks, hinnalist lõuendit aluspesuks – mõlemad viitavad luksusele. Rikas mees elas laia elu, pidutsedes aina rõõmsasti.
Kusagil evangeeliumides ei rünnata rikkust kui niisugust. Üks isa korraldas suure pidusöögi, kus rõõmsalt tantsugi löödi, kui tema kadunud poeg koju tuli (Lk 15:23jj). Sageli pööratakse aga ümber rikaste ja vaeste saatused. „Õndsad olete teie, vaesed, sest teie päralt on Jumala riik /---/ Ent häda teile, rikkaile /---/, sest teie näete veel nälga“ (Lk 6:20jj). Ilmselt on siis põhjus muus kui rikkuses – ka usuisa Aabraham oli jõukas mees.
Tänase loo rikkur ei olnud eriliselt halb. Nautlev eluviis tegi teda aga pimedaks teiste suhtes: ta ei märganudki vaest, kes lamas tema värava ees, täis paiseid. Üksnes koerad, kellega ühele tasemele oli paigutatud vaene, lakkusid tema haavu. Rikkur ise aga – nii nagu preester ja leviit tähendamissõnas halastajast samaarlasest – ei teinud temast väljagi. Tal ei olnud küll kahju leivapudemetest, mis vaese ette langesid, kuid talle ei läinud see eriti korda. Rikas mees elas lihtsalt läbinisti ilmalikku elu iseendale.
Vaesel mehel on ka nimi – see on ainus kord Jeesuse tähendamissõnades, kus esitatakse isiku nimi – Laatsarus (El’asar = 'Jumal aitab'). Nime esitamisega osutab see mõistujutt iseendast kaugemale – pärisellu. Laatsaruse-nimeline mees, kelle Jeesus surnuist üles äratas, on tuntud Betaaniast (Jh 11jj). Mõlemad surid. Vaese kandsid inglid Aabrahami „sülle“, s.t aukohale Aabrahami kõrval taevasel pidusöömaajal. Ka Jeesuse kohta öeldakse, et ta on Isa süles või paremal käel (Jh 1:18). Rikas aga „maeti maha“ – selle väljendiga rõhutatakse Jeesuse poolt varem öeldut, et „lase surnud oma surnuid matta“ (Lk 9:60).
Edasi heidetakse valgust surnuteriigi kohta – ja see kattub sellega, mida kuulsin kord Tallinna sünagoogi rabilt. Surmavallas on erinevaid tasemeid, kust igaühest saab teise näha, kuid mitte vabalt üle minna. Kõige kõrgemal on usuisa Aabraham, temast alla kulgevad astmed vastavalt usu ja patu määrale. Surmavald pole veel lõplik situatsioon: see on vaheolukord enne viimset kohut, kus aga on paika pandud vaimude lahutamine ja antud igaühele kätte eelmaitse sellest, mis saab olema pärast viimset kohut.
Laatsarus läks taevasse, ülimasse õndsusse – rikas aga põrgusse, suurde piina. Torkab silma, et nii maises elus kui ka surnute maailmas ainult kannataja pool näeb teist. Nii nagu Laatsarus vaatas maa peal alt üles sõnatult mööduva rikka poole, vaatab rikas põrgus kannatava pilguga asjatult Laatsaruse poole, ilma et toimuks kontakti. Rikas hüüab Aabrahami, et see läkitaks Laatsaruse niisutama tema januseid huuli suures kuumuses. Osad on vahetunud: Laatsarusel oli enne, rikkal on nüüd puudus söögist ja joogist. See, kes Jumala järele ei janunenud maises elus (Ps 42:2j 143:6), viibib nüüd kustutamatus janus.
Tänapäeval ei taheta enam uskuda hukatuse olemasolu võimalust teispoolsuses. Ent vaadakem rikka mehe hoiakut põrgupiinas – seal pole muutunud midagi. Tema suhtumine Laatsarusse, kellest ta peab end lõputult paremaks, on endiselt üleolev. Ta arvab, et vaene mees on veelgi tema teener, kes peab talle kuuletuma. Ja isegi veel siis, kui ta tahab oma elusolevaid vendi hoiatada, peab tema arvates just Laatsarus minema sõnumit viima. Kas pole see tuttav hoiak, pidada end paremaks? See on kristlikus traditsioonis iseloomulik kuradile, et ta omas piiritus ülbuses seab end Jumalastki kõrgemale.
Muuta ei saa aga isa Aabraham midagi, sest kuristik alandlike ja ülbete vahel, taeva ja põrgu vahel, on ületamatu. Surmas kivistub see, mis me oleme olnud elades. Kõige rohkem, kellele rikas mees peale iseenda mõelda suudab, on tema vennad. Jeesus aga ütleb: „Kui te üksnes vendi tervitate, mida erilist te siis teete? Eks paganadki tee sedasama?“ (Mt 5:47). Kristlane peab suutma vaenlastki armastada – seda enam siis vaeseid. Aabraham vastab, et ka vendi ei saa aidata, sest needki pole kuulanud Moosest ega prohveteid, kes ometi õpetavad alandlikkust, halastust ja õiglust. Moosese enda kohta öeldakse: „Aga mees, Mooses, oli väga alandlik, alandlikum kõigist inimestest maa peal“ (4Ms 12:3).
Rikas arvab nüüd, et kui keegi surnuist teataks vendadele, et nad meelt parandaksid kohtu kartuses, küll nad siis usuksid – mida Aabraham jällegi eitab. Kui nad pole kuulanud Moosest ja prohveteid, kes on selgelt hoiatanud rikkaid, * siis pole nad kuulanud pühakirjast ka seda, et seal kuulutatakse surnute ülestõusmist – seega ei usuks nad kas või surnuilmutust. Laatsarus jääbki selles Jeesuse tähendamissõnas vendade juurde saatmata ...
Kuid pärissündmuses, Laatsaruse ülesäratamise puhul juhtubki see, mida kinnitas Aabraham. Jeesus äratas Laatsaruse üles surnuist, kuid inimesed, kel ei olnud alandlikkust, ei uskunud. Suurkohtu liikmed, kes ei osutanud halastust Jeesuse suhtes, soovisid tappa ka Laatsarust, kuna nad eksitavat rahvast. „Aga ülempreestrid võtsid nõuks ka Laatsarus ära tappa, sest tema pärast läks sinna palju juute ja hakkas Jeesusesse uskuma“ (Jh 12:10j, vrd 11:47jj). Sama kordus Jeesuse ülestõusmise puhul: need, kes keeldusid Jeesust nägemast pühakirjas tõotatud Messiana, keeldusid ka usust Ülestõusnusse.
Kes ei armasta ligimest, ei armasta ka Jumalat. Kes on ülbe inimeste vastu, on seda ka Jumala vastu. Kellel ei ole alandlikkust maa peal, ei ole kohta alandlike seltsis taevas. See on Jeesuse tähendamissõna lühisõnum. Rikas ei hoolinud Laatsarusest – sama vähe hoolis ta pühakirjast, seega ka Jumalast. Halastamatus, mille ta seadis barjääriks enda ja Laatsaruse vahele, on nüüd barjääriks tema ning Jumala vahel.
Kogu tänane lugu on suunatud nendele, kel on veel aega meelt parandada. Ka meil on Piibel, Mooses ja prohvetid, lisaks veel ülestõusnud Kristus. Kas teispoolsuses on veel võimalik oma saatust muuta? Rikas tundub seda mitte tahtvat: ta palub kõike muud, aga mitte seda, et ta ise põrgust pääseks. Jumal aga ei vii vägisi taevasse kedagi. Siiski on rikkal anuvad sõnad suus: „Isa Aabraham, halasta minu peale!“ Kas see on märk algavast alandlikkusest? Aabraham aga ütleb talle endise jumaliku hellusega: „Laps!“ Siin on tegemist olukorraga enne viimset kohut. Seega võime loota kõigi rikaste ja muude ennasttäis juhmide – kelle hulgast ei tule tingimata välja arvata ka iseennast – meeleparandust.
* 2Ms 22:20–26 5; Ms 15:1–11; Js 10:1–4; Am 2:6–16, 5:11j, 8:4–10; Hab 2:6–16 jne.
