Kristlike nelipühade keskpunktis on Püha Vaimu läkitamine ning Vaimu tegevus, samuti algkoguduse ja kogu ristiusu Kiriku sündimine. Apostlid ristisid nelipühadel esimesed kristlased. Algristikoguduses olid nelipühad ülestõusmispühade kõrval aasta teiseks tähtsaks ristimispühaks. Sel aastal ristisime meiegi nelipüha eelõhtul oma leerilapsed, kes olid varem ristimata.
Nelipühade piiblitekstid kõnelevad Püha Vaimu tõotusest ja annist. Ta on läkitatud meile lohutajaks, aitajaks ja kaitsjaks. Pühas Vaimus on Kristus alati oma Kiriku keskel. Püha Vaim ühendab kõik maailma kristlased üheks Kristuse Kirikuks.
„Aga variseride hulgas oli inimene nimega Nikodeemos, üks juutide ülemaid. Ta tuli ühel ööl Jeesuse juurde ja ütles talle: „Rabi, me teame, et sa oled Jumala juurest tulnud Õpetaja, sest keegi ei suudaks teha neid tunnustähti, mida sina teed, kui temaga ei oleks Jumal.“3Jeesus vastas talle: „Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle, kes ei sünni ülalt, ei või näha Jumala riiki.“ Nikodeemos ütles talle: „Kuidas saab inimene sündida, kui ta on vana? Ega ta saa ju minna tagasi oma ema üska ja teist korda sündida?“5Jeesus vastas: „Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle, kes ei sünni veest ja Vaimust, ei saa minna Jumala riiki. Lihast sündinu on liha, ja Vaimust sündinu on vaim. Ära imesta, et ma sulle ütlen: „Te peate sündima ülalt! Tuul puhub, kuhu ta tahab, ja sa kuuled ta häält, kuid ei tea, kust ta tuleb ja kuhu läheb. Niisamuti on kõigiga, kes on sündinud Vaimust“ (Jh 3:1–8).
Mõnikord arvatakse, et imede aeg on möödas. On jäänud vaid teadus, on jäänud vaid valemid ja programmid: kõik on täpselt välja arvutatav ja äraseletatav. Isegi mustkunstitrikid. Nelipühade eelõhtul aga sündis ime meie Jaani kirikus ja ilmselt veel mitmes kristlikus koguduses: paljud inimesed, kes olid läbinud leerikursuse, võeti ristimise teel vastu Jumala rahva hulka. Sündis see, millest kõneles meie äsjakuuldud kirjakohas Jeesus variser Nikodeemosele. Inimesed, keda ristiti, sündisid uuesti veest ja vaimust.
Sellised imed on meie maailmas sündinud erinevates paikades igal päeval juba kaks tuhat aastat. See ime on kunagi toimunud ka meiega ja meis – kui meid on ristitud. Ristimine ON ime: see ei ole inimese poolt iseseisvalt teostatav, see on Jumala tegu, mida me ei suuda kunagi lõpuni lahti seletada, Tema arm, mis ei sõltu inimestest ega nende teenetest. Arm, mida ei saa panna valemitesse, programmeerida, planeerida. See, mida me ristimisel näeme ja kuuleme, on vaid väline vorm: mõned tekstid pühakirjast, palved, ristimärgi tegemine, käte pealepanemine, vee pähevalamine. Ka see väline on väga oluline, see vorm, milles me Jumala tegutsemist näeme inimtegevuse kaudu. Kuid kui Jumal omalt poolt oma osa ei lisa, kui jääb toimumata osa, mis jääb inimsilmale nähtamatuks, jääb ristimine poolikuks, sest tähtsaim osa selle sisust jääb puudu. Ristimise tähtsaimaks sisuks on Jumala Vaim, mis ristimises Jumala poolt ristitavale antakse, Vaim, mis asub ristimistalituses pattudest puhtaks pestud inimhinge elama, seda uuesti üles ehitama. Apostel Paulus on kirjutanud Korintose koguduse liikmetele: „Eks te tea, et te olete Jumala tempel ja teie sees elab Jumala Vaim?(1Kr 3:16). See Jumala Vaim mitte ainult ei ela inimhinges, vaid ta ka tegutseb seal. Jumala Püha Vaimu tegevuse kaudu inimhinges inimene muutub, muutub nii täielikult, et seda saab nimetada uuesti sündimiseks – sündimiseks Jumala lapseks.
Nelipüha on Püha Vaimu väljavalamise püha. Püha, mil Kolmainu Jumala kolmest isikust on kesksel kohal see, kes jääb enamasti varjatuks, sest Ta tegutseb nõnda, et igaüks Tema tegevust märgata ei suuda – Püha Vaim. Jeruusalemmas täitus kaks tuhat aastat tagasi nelipühapäeval Jeesuse lubadus, mille Ta oli andnud oma jüngritele, kui oli kõnelenud nendega enne oma kinnivõtmist ja ristisurma. Ta ütles: „Ma palun Isa ja ta annab teile teise Lohutaja, et tema oleks teiega igavesti: Tõe Vaimu, keda maailm ei saa võtta vastu, sest ta ei näe teda ega tunne teda ära. Teie tunnete ta ära, sest ta jääb teie juurde ja on teie sees. Aga Lohutaja, Püha Vaim, kelle Isa saadab minu nimel, tema õpetab teile kõik ja tuletab teile meelde kõik, mida mina teile olen öelnud“ (Jh 14:16–17, 26).
Nikaia usutunnistuses on sõnad: „Meie usume Pühasse Vaimusse, Issandasse ja Elavakstegijasse, kes lähtub Isast ja Pojast, keda Isa ja Pojaga üheskoos kummardatakse ja austatakse.“ Elavaks tegijasse. Jah tõesti – Jumalast ja Jeesusest lähtuv Püha Vaim annab ristimisvee läbi puhtaks pestule uue elu vaimu. Sellise elu vaimu, mis hoiab teda Jumala läheduses, Temaga osaduses, aitab elada tõelist, ilusat elu ja annab talle kord võimaluse pärida elu, mis iial otsa ei lõpe. Püha Vaim on osa igavesest Jumalast, on juba osake taevariigist, osa igavesest elust. Ja seega – see, kelles elab Püha Vaim, elab juba maises elus igavest elu, on juba astunud taevariigi piiridesse, juba rändab selles oma elurännakut. On ju taevariik seal, kus asub Jumal.
Just Püha Vaim on see, kelle tegutsemise, kelle töö läbi, saab alguse patuse inimese tagasitee oma Looja Jumala poole.
Uuestisündimises, ülalt sündimises, on palju salapärast, inimsõnadega äraseletamatut, kohati inimmeeltele tunnetamatut. Peabki olema, on see ju Jumala töö, st ime. Me teame vaid seda, et Vaimu töö läbi inimestes nad muutuvad, muutub nende käitumine, nende elu. Apostel Paulus on toonud ära loetelu Vaimu töö viljadest inimestes: „Aga Vaimu vili on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus, tasadus, enesevalitsus“ (Gl 5:22–23). Aga mitte ainult. Vaim teeb vahel ka erilisi kingitusi. Loomeinimesed ütlevad, et „Vaim tuleb peale“ – ja kusagilt tulevad mõtted, sõnad, pildid, meloodiad, mida ollakse kaua otsinud, mille olemasolu aimatud.
Mulle tundub, et üheks olulisemaks tõestuseks inimeses Püha Vaimu olemasolu ja tegevuse kohta on ka selline nähtus nagu vaimustus – ülim rõõm, tänulikkus, imetlus. See pole sugugi tavaline. See on seotud tõelise alandlikkusega – alandlikkusega, mis avab silmad ja südame, nägemaks Looja ligiolekut ja armu oma elus. See on seotud sooviga saada ka ise loojaks ja omalt poolt midagi lisada Looja loomingule.
On nelipüha. See langeb alati kevadele, langeb ajale, mil looduses kõik tärkab. Algab uus eluring. On kõige kaunim aeg aastas – uute alguste aeg. Jumala Püha Vaim on uute alguste Vaim, uute võimaluste Vaim. Vaim, kes varjatult elab ka meis ja teeb seal ustavalt oma tööd. Me muutume ja sageli ega taipa seda, kes on nende muudatuste taga. Ei märkagi vaikset häält, mis meie elu juhib.
Jeesus ütles kord Nikodeemosele: „Tuul puhub, kuhu ta tahab, ja sa kuuled ta häält, kuid ei tea, kust ta tuleb ja kuhu ta läheb“ (Jh 3:8).
Eesti teoloog Uku Masing on kord mõtisklenud Vaimust:
„Kui vanasti kõneldi tuulest, siis kõneldi vaimust. Sest ei olnud vahet hinge vahel ega tuule vahel, ei vaimu ega maru vahel, kes jookseb oma otsatut rada. Aga keegi ei teadnud selgesti, kelle hing oli tuul ja kelle hingetõmbed viskasid lendama maru. Mõni mõtles, et tuul pole muud kui igavesele maale minevate surnute eluõhk, ja teised arvasid, et maa elab just niisama nagu ta lapsed ja hingab sedaviisi nagu nemad. Ja oli neidki kuu all, kes arvasid, et Jumal hingab tuult. Ja seda, et tema hingeõhk jookseb maruna üle lageda maa. Ja nemad arvasid, et kui tuul läheb inimese sisse, siis tema hakkab tegema vägevaid, Jumala meelepäraseid tegusid. Sest Jumala vägi oli tuules ja jääb marru igavesest ajast igavesti. Aga keegi ei tea, kus on ta kodu, ja tema sünnipaigal ei ole nime. Ja kuhu ta läheb, seda võib ainult küsida, kuid vastata ei mõista sellele keegi nüüd ega kunagi mitte.
Seesinane, kes kuulab tuult ja mõistab ta häält, see mõistab Jumalat. Aga see, kes läheb tuulest mööda ja ei pane teda tähele – kuidas see võib teada, mis on Jumal? Võib-olla, et ta armastab tähele panna kõrke ja tarku sõnu ja meeles pidada lauseid, mis endile uhked nagu iidsete koletiste varjud, kui nad tulevad inimeste unedesse. Aga kui tema ei kuule seda, mis tuul räägib rohule, ega hooli jutust, mis ta kõneleb pilvedele, siis ta on otsekui tühi kest ja just nagu ussitanud õun. Sest tarkade sõnad on surelikkude sõnad, aga tuul on igavene.
Seesinane, kes kuulab tuult, kuulab ka Jumala hingetõmbeid. Ja Jumal räägib temaga, vahel tasakesi, siis valjusti, et inimene mõistaks. Et ta saaks aru sellest, mida tuuleläkitaja tahab, ja ei arvaks mitte, et tema on üksi maailmas ja ainutähtis. Ja siis tuleb tuul tema sisse ja võtab elada temas ja ta saab Jumala hingeõhu templiks, sest tuul on pühitsenud ta keha endale majaks. Ja tuul räägib tema seest teistele, tervele maale ja taevatähtedele. Ja ei ole paika ega kohta ei all ega ülal, ei paremal ega vasakul, kuhu ei ulatuks tuule laul. Sest Jumala hingeõhk on kõikjal, ja neile, kes hingavad teda endasse, tema on tõotanud igavese elu ja rahu, millel ei pea olema lõppu.“
PALVE: Suur Jumal, igavene Isa, me täname Sind Püha Vaimu anni eest, mida Sa oled kinkinud meile ja miljonitele, kes käivad oma eluteed meie kõrval. Me täname Sind nende eest, kes sinu Vaimu poolt antud ande on kasutanud nii, et on olnud nendega abiks ja toonud rõõmu väga paljudele, ka meile. Õpeta meidki neid ande, mida Sina oma Vaimu kaudu oled meile kinkinud, õigesti kasutama. Juhtigu Sinu Püha Vaim alati meie vaimu. Kingi meile Vaimu kaudu oma tarkust. Puhu meis lõkkele armastuse tuli, mis valgustab ja toob sooja neile, kellega meie elu meid kokku viib. Kaota meis loidus, ükskõiksus, uskmatus, kahtlused ja hirm. Luba meil, kes me ristimise kaudu oleme saanud Sinu lasteks, Sinu riigi kodanikeks, saada maale soolaks ja maailmale valguseks. Aita meil oma eluga, oma armastuse, elujulguse, elurõõmu ja tänulikkusega kuulutada Sinu rõõmusõnumit nii, et Sinu järgi hakkaksid igatsema ja Sind otsima ka need, kes Sind veel ei tunne. Saada oma Vaim nende juurde, kelle südames laiutavad vihkamine, kurjus, julmus, rumalus ja argus. Aita Vaimul need südamed puhastada ja külvata sinna asemele armastuse, rõõmu, rahu, pika meele, lahkuse, headuse, ustavuse, tasaduse, enesevalitsuse, tarkuse ja suuremeelsuse seemned. Aita, et need võiksid head vilja kanda, lõpetada sõjad ja tuua maailma rahu ning üksmeelt inimeste vahele. Taevane Isa, julgustagu Sinu Vaim meie vaimu rõõmsas teadmises, et me oleme Jumala lapsed. Aita meil ustavaks jääda surmani. Me loodame maises elus Sinu armu peale, usaldame oma Vaimu Sinu hoolde surma hetkel ja igatseme ülestõusmises osa saada Sinu kirkusest igavesti. Aamen.
