Nädala mõte

Maikuu teisel pühapäeval tähistatakse emadepäeva. Emadel on loomulikult hea meel, kui nad kas või paar korda aastas võsukestele meelde tulevad. Nad ootavad kannatlikult, ja on väga tänulikud.

Kuigi selleks aastaks on lilled emale (või ta hauale) viidud, võiks korraks mõtlema jääda – missugune on spetsiifiline emaarmastus?

Juut Erich Fromm, süvapsühholoog, analüüsib põhjalikult oma traktaadis „Armastuse kunst“ (LR 1989, 27/28) inimhakatise east sõltuvaid suhteid vanematega. „Laps on esimestel elukuudel ja -aastatel kõige tugevamini kiindunud emasse. See kiindumus saab alguse juba enne lapse sündi, kui ta on emaga küll üks, kuigi neid on kaks. Sünd muidugi mõnes mõttes muudab olukorda, ent mitte nii oluliselt, kui võiks arvata. Laps, kes nüüd elab väljaspool emaüska, on ikkagi temast täielikus sõltuvuses“ (lk 35). „Laps alustab elu kiindumusega emasse kui „kõige oleva alusesse“. Ta tunneb end abituna ja vajab ema piiritut armastust. Seejärel saab uueks kiindumuskeskuseks isa – isa on mõtte ja teo juhiks: sel perioodil kannustab last vajadus teenida ära isa kiitust ja vältida tema pahameelt“ (lk 58).

Fromm kõrvutas 60 aastat tagasi (originaal ilmus 1956. a) sellega inimese ja Jumala suhteid. Täitsa halastamatult. „Religioossetes kultuurides – näiteks keskajal – vaatas keskmine inimene Jumalale kui abistavale isale või emale. Aga samal ajal võttis ta Jumalat ka tõsiselt, tema elu ülim eesmärk oli elada vastavalt Jumala põhimõtetele, muuta „lunastus“ kõrgeimaks kohustuseks, allutades sellele kõik teised toimingud. Tänapäeval midagi sellist ju pole. Igapäevane elu on täiesti lahus religioossetest väärtustest. [---] Tõeliselt religioossete kultuuride inimesi võib võrrelda kaheksa-aastaste lastega, kes vajavad isa kui abistajat, aga hakkavad juba tema õpetusi ja põhimõtteid ise elus rakendama. Tänapäeva inimene on pigem kui kolmeaastane, kes nutab, kui isa vaja; kui ta aga mängida saab, on ta eluga üsna rahul“ (lk 72).

Koguja nendib, et igal asjal on oma aeg. Nii inimese kui vist ka inimkonna elus. Ja ei ole lineaarset progressi, vaid mõnigi asi või aeg võib tulla tagasi. Pendel on hetke paigal ja siis hakkab liikuma kasvava hooga vastassuunas. Paari nädala eest ilmus paavst Franciscuse vestlus Andrea Tornielliga, „Jumala nimi on Halastus“ (Gallus, 2016). Paavst on välja kuulutanud Püha Halastuse Aasta. Ajakirjanik päris, miks just nüüd. Paavst selgitas: „Jah, ma usun, et meil on praegu halastuse aeg. Kirik näitab oma emalikku poolt, oma emapalet inimkonnale, mis on haavatud. Kirik ei oota, et haavatud inimesed koputaksid ta ustele, ta otsib neid tänavalt, ta toob nad kokku, ta võtab nad avasüli vastu, ta hoolitseb nende eest, ta laseb neil tunda, et neid armastatakse“ (lk 4). Tingimusi esitamata: „Ma mõtlen selle ema väsinud silmade peale, kes tapab end tööga, et muretseda süüa narkosõltlasest pojale. Ta armastab teda tema vigadest hoolimata“ (lk 83).

Raamat on lõpmata lohutav – mitte keegi ei jää taevalikust emaarmastusest väljapoole: „Ükski inimese patt – olgu kui suur tahes – ei saa kaaluda üles halastust või seada sellele piiri“ (lk 49). „Halastuse Issand annab mulle alati andeks, Ta pakub mulle alati võimaluse uuesti alustada. Ta armastab mind sellena, kes ma olen, Ta tahab mind püsti aidata ja Ta ulatab mulle käe. Üks Kiriku ülesandeid on abistada inimestel ära tunda, et pole olemas olukordi, millest ei ole pääsu“ (lk 56).

Kas siis Viimset Kohut ei olegi? On küll, ja kohus kirjatundjate üle tuleb karm. „Kristus on ise meile öelnud, kui seletas eeskirja, mille järgi hakatakse meie üle kohut mõistma: „Mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle!“ (Mt 25:40). [---] Kui võtame omaks kõrvale jäetud inimese, kellel on haavatud keha, ja patuse, kellel on haavatud hing, näitame avalikult, et meid võib kristlasena tõsiselt võtta. Jäägem alati meeles pidama püha Risti-Johannese sõnu: „Eluõhtul hakatakse meie üle kohut mõistma ainult armastuse põhjal.““ (lk 95).

*****

(Foto: Krõõt Tarkmeel)