Tulge Jumala ligi, siis tuleb tema teie ligi! (Jk 4:8)
Hädavaresest juut pöördub Jumala poole. „Armas Jumal, ma pole sinult siiani mitte midagi palunud. Nüüd olen ma aga kohutavalt raskes olukorras. Ole nii hea ja korralda mulle üks asjalik loteriivõit!“ Ja kohe kuuleb mees vastust: „Olgu pealegi. Aga osta siis vähemalt üks loteriipilet. Anna mulle ka šanss!“ /Kogumikust „Juudid naeravad“/
Väliselt naljakate lugude taga peitub sageli väga tõsine mõte. On iseenesestmõistetav, et selleks, et loteriil võita, peab kõigepealt loteriipileti muretsema. Kuid kahjuks unustame mõnikord sama enesestmõistetava tõe: selleks, et kellelegi läheneda, tuleb minna tema poole, mitte tema lähenemiskatseid ignoreerida või temast eemale põgeneda. See kehtib ka inimese ja Jumala vahelise suhte kohta.
Mõnigi kord, kui avastame end sattunud olevat raskesse olukorda, hakkame meeleheitlikult ringi vaatama ja otsima, kes võiks aidata. Kes saaks ristiinimese jaoks olla parem ja õigem abimees kui mitte tema Taevane Isa Jumal, kelle rahva hulka ta on ristimises vastu võetud? Kuid arvan, et üsna sageli on Jumal see viimane, kelle poole hädas pöördutakse, viimane õlekõrs, millest kinni haaratakse. Miks? Küllap seetõttu, et nii mõnigi kord on mõni ristiinimene avastanud, et Jumal on temast nõnda kaugele jäänud, et tema poole on nagu pisut imelik juba pöörduda ja ega teagi, kuidas seda teha.
Jumal on kaugele jäänud? Kas see on võimalik? Jah, on küll võimalik. Meil pole kiires elutempos liikudes olnud aega Jumalaga tegeleda, temale läheneda: lugeda pühakirja, palvetada, osaleda jumalateenistustel, palvustel, pühal õhtusöömajal. Kui meie ristiinimese staatus meile vahel meelde tuleb, oleme lohutanud end sellega, et püüame olla tublid ja ise oma elu ja probleemidega hakkama saada, et mitte Jumalat tülitada ja tüüdata oma igapäevase tühja-tähjaga – Tal ju tähtsamaidki tegemisi. Igati kiiduväärt püüdlus. Meie igapäevase eluga pole Tal sel juhul aga enam asja – me ei lase Teda sellesse. Kui aga Jumal on meie jaoks olemas ainult mõnikord, pidupäevadel, siis oleme oma Jumalast teinud puusliku, ehisasja, kelle ainult pidupäevadel välja võtame ja eemalt imetleme.
Kui inimene on tõsisesse hätta või õnnetusse sattunud, siis hakkab ta otsima süüdlasi. Kes otsib, see leiab. Tihti, kui inimsüüdlast ei leita või ta pole kättemaksuks kättesaadav, leitakse süüdlane Jumalas. Miks Jumal mind ei kaitsnud, ei aidanud? Ta on ju kõiketeadja ja kõikvõimas, Ta võinuks ju ilma palumatagi aidata! Ta ju teab, mida meile on vaja! Nõnda see on. Kuid Jumal armastab inimest, austab tema püüet iseseisvalt hakkama saada. On muidugi juhtumeid, mil Ta sekkub palumata inimeste ellu, isegi sunnib tegutsema inimesi vastu nende tahtmist, kuid reeglina on Ta jätnud otsustuse inimesele – kas inimene soovib osa saada Jumala poolt pakutavast või mitte, kas ta laseb end juhtida või läheb isepäiselt oma teed. Selleks, et Jumal läheneks inimesele, saaks teda tõesti aidata – mitte ainult imedega ja erakorralistel juhtudel, vaid jooksvalt, igapäevases elus, nõnda et erakorralisi päästvaid imetegusid polekski vaja –, peab inimene lähenema Jumalale või vähemasti mitte tema eest põgenema. Kui Jumal ise inimesele läheneb, peab inimene jääma Tema juurde, elama Temaga tihedas Isa ja lapse suhtes. Ajapuudus ei ole vabanduseks sellele, et laps hülgab oma vanemad, ei suhtle nendega, võõrdub nendest. On asju, milleks tuleb aega leida. Aega juurde ei anna meile keegi – see tuleb ise võtta. Võtta selleks, mis on tõeliselt oluline lähenemiseks oma Jumalale, kõneluseks temaga.
Käesoleva nädala teema meie kirikukalendris on „Südame kõne Jumalaga“. Kui meil pole võimalust tulla pühapäeval kirikusse jumalateenistusele, siis leidkem igas päevas vähemasti see aeg, et palves astuda oma Looja, oma taevase Isa ette, läheneda temale, kõneleda temaga. Kõneleda oma rõõmudest ja muredest. Paluda abi, paluda tarkust. See on meie loteriipilet, mis toob meile alati võidu.
