On paastuaja esimene täisnädal. Jutluse aluseks oli antud Mk 1:12–13: „Ja kohe ajas Vaim Jeesuse kõrbe ja ta oli kõrbes nelikümmend päeva saatana kiusata. Ja ta oli metsloomade seas ning inglid teenisid teda.“
Veest kõrbe. Ristimiselt kiusatustesse. Seesama Vaim, kes oli tuvi kombel laskunud Ristija Johannese poolt meeleparandusristimisega ristitud Jeesuse üle, muutub jõuks, mis ajab Jeesuse kõrbe. Mitte mingi uitmõte või sisemine tung. Vaim on see, mis laskub Jeesuse peale tuvina pärast ristimist, ja Vaim on see, mis ajab kohe pärast ristimist Jeesuse kõrbe. Ei, mitte rahvahulkade keskele. Kõrbe, metsloomade keskele. Saatana kiusata ja inglite teenida.
Usun, et kui saatan oleks saanud sel päeval kaduda, oleks ta seda teinud. Tavaliselt valib ju tema aja ja koha, kus inimene ette võtta. Tavaliselt siis, kui inimene on selleks piisavalt nõrk, et tema poolt pakutu vastu võtta, et kiusatusele järele anda. Nagu viirustest nõrgestatud keha, milles bakteritel on kerge oma hävitustööd teha. Nüüd tuleb Jeesus – ristitud Jeesus – ja seisab saatanaga vastamisi. Aga veel – nii nagu kirik läbi aegade on arvanud, et ristimisel saab iga inimene endale kaitseinglid, nii on Jeesuselgi pärast ristimist inglid, kes Teda kõrbes teenivad.
Kuid miks on Jumalal seda vaja? Milleks on vaja sellist vastasseisu? Esmalt ehk seepärast, et tugevdada Jeesuse – Tõelise Inimese – iseloomu. Poeg õpib siin alandlikkust, Jumala peale lootmise vajalikkust. Seal – kõrbes – ei saa Ta loota ühelegi inimesele. On vaid Tema ja Isa ja Isa poolt saadetud inglid ja Tema vastas kiusaja, hävitaja, valetaja saatan.
Ja nii nagu pimedus toob esile, teeb nähtavaks tähed, nii toob kõrbekiusatuste tekitatud pimedus esile Kristuse pühaduse.
Nagu nähtamatu tint, millega kirjutatu on peidetud seni, kuni keegi leiab vahendi, mis kirjutatu nähtavaks teeb, nii on Jumala Seadus kirjutatud Inimese Poja südamesse, kuid alles kõrbekiusatused, paast, saatana võimas rünnak ja võit tema üle toob Jeesuse südamesse kirjutatu esile. Alles pärast seda saab Ta alustada oma kuulutust ja minna lõpuni – ristisurmani. Esmalt tuleb käia läbi kõrbekiusatuste. Tuleb alustada paastu ja palvega.
Muide, 40-päevane paast, mis algab tuhkapäevaga ja lõpeb Vaikse Laupäevaga ja millest arvestatakse välja pühapäevad, on alguse saanud just sellest sündmusest – Jeesuse 40-päevasest paastust ja saatanaga võitlemisest ja tema üle võidu saavutamisest kõrbes. Kui tahame olla Jeesuse jüngrid, ei peaks meiegi põgenema paastu, palve ja kiusatustega võitlemise eest.
BLAISE PASCAL on öelnud: „See on üks kristluse suuri printsiipe, et kõik see, mis juhtus Jeesus Kristusega, peab läbima ka iga kristlase hinge ja keha. Kõik, kaasa arvatud kiusatused.“ Seesama Vaim, armastava Jumala Vaim – meid loonud ja meist kõike teadva Jumala Vaim – juhib ka meid vahel läbi pimeduse ja tormide ja seda vaid selleks, et me õpiksime kõiges lootma Jumala peale, õpiksime tajuma Tema lähedalolu, tema inglite kaitset kõiges, millest meil tuleb läbi minna. Meilgi tuleb läbida kõrb ja kiusatused, pidada maha lahingud hingevaenlasega, selleks et oleksime alati Jumala poolel, õpiksime Teda usaldama kõiges. Selleks, et muuta sügavamaks ja puhtamaks meie hing. Selleks, et saaksime nendeks, kelle ees saab avada Taevariigi uksed.
Ja need, kes on ise läbinud kõrbe, tundnud lõputuna tunduvat valu ja võitnud kiusatused, suudavad tervendavalt puudutada teisi nende kõrberännakul, nende valus ja vaevas.
Kord kiusas saatan esimesi inimesi paradiisiaias ja võitis. Nüüd kiusab ta Jeesust ja kaotab. Paradiisi uksed, mis esimeste inimeste taga kord tuhandeteks aastateks sulgusid, avati Jeesuse kiusatuste võitmisega ja lükati valla Tema ristisurma ja ülestõusmise läbi. Jeesust on nimetatud ka teiseks Aadamaks. Esimene kaotas paradiisi. Teine võitis selle tagasi ja võit algas just kõrbes.
Jordan ilma kõrbeta? Milline oleks elu ilma kiusatusteta? Kujutage ette ilma lihasteta inimesi. Ise küll ei tahaks selliseks muutuda. Kuid inimesed ilma moraalsete muskliteta – just sellisteks muutuksime, kui meie elus poleks katsumusi, kiusatusi. Kui oleks vaid Jordan ja poleks kõrbe.
Milline võib olla meie kõrbetee pärast Jordanit? Kui oleme jõudnud Jumala ja kiriku juurde täiskasvanuna, siis võib kõrbekiusatus saabuda meie ellu läbi mõne vana sõbra, keda me ammu pole näinud ja kes kuuleb, et käime nüüd kirikus, oleme leidnud Jumala ja meie elu on muutunud. Ta võib meile öelda, et me ei peaks seda usuasja ikka nii tõsiselt võtma. „Milleks on Jumal sulle kinkinud erinevad meeled? Kas tõesti selleks, et sa ennast nüüd piirama peaksid? Armas Jumal pole ju ometi selline! Noo, tule ikka normaalsete sekka tagasi! Ole ikka normaalne – nii nagu enamus!“ Nagu saatan paradiisiaias Eevale võis öelda, et armas Jumal ei oleks seda puud siia aeda ju asetanud, kui see oleks mingi halb puu. Ja milleks on ta sulle kinkinud võime tunda vastupandamatut tõmmet selle puu viljade järele? „Proovi – vaid ühte nendest – ja paku sellest ampsu ka oma kaaslasele ning võid olla kindel, et tegelikult ei juhtu mitte midagi, kui sa seda teed!“ Vaid üks pits, vaid üks suits, vaid üks kõrvalehüpe, vaid üks ... No ja kui hakkab meeldima, ju sa siis peadki kiusatusele järele andma – ju sa siis vajadki seda. „Hea Jumal annab andeks – aga tegelikult, kui ta ei karista, siis vaevalt et teda olemaski on. Võta vabalt ja mõnule!“
Meie kõrb võib olla mõni ränk löök, mis meid tabab, mõni kaotus, mis on lõpmata valus. Ja kiusaja tuleb ja küsib, mis kasu on sellest, et oled olnud kristlane. Kus on nüüd sinu Jumal? Kas oskame mõelda neil hetkedel, nendes rasketes aegades, et meie Jumal on ka nendes meie juures ja Tema inglid teenivad meid? Jumal teab, milleks seda meile on vaja. Tema tunneb meid ja Tema tahtmine on alati õige. Või oleme siis nagu Vargamäe Andres, kes oma poja surma järel tõotab, et tal pole kirikusse enam asja ...
On paastuaja algus. Kas oleme seda aega tõsiselt võtmas? Kas oleme valmis rändama need 40 päeva paastudes ja palvetades? Paulus tuletab meile meelde: „Eks teie tea, et te olete Jumala tempel ja teie sees elab Jumala Vaim“ (1Kr 3:16). Ärgem siis unustagem seda, kelleks me oleme läbi ristimise saanud. Puhastagem Jumala templit läbi paastu ja palve, selleks et Püha Vaim saaks meis elada, meid juhtida sinna, kus on meie koht, tegema seda, mis on meie ülesanne – elama Jumala tahtes.
Kui Luukas kirjutab kõrbekiusatuste lõpust, siis teeb ta seda järgmise võimsa lühikese lausega: „Jeesus tuli Vaimu väes tagasi Galileasse“ (Lk 4:14).
Aidaku meid kõigeväeline Jumal, et ka meie pärast paastuaja lõppu võiksime olla need, kes elavad, liiguvad, kõnelevad, hoolivad ja armastavad Jumala Vaimu väes.
Issand, me isand, aita meid, et me suudaksime elada Sinu tahtes, käia oma paastuaja teed armastuses, vältides kõike, mis kuri, ja taibata, et oma elu kõrbest läbi käies on Sinu inglid ka meid teenimas! Sina ei jäta oma lapsi. Aita meil püsida Sinu ligiduses. Aamen.