Nädala mõte

NÄDALA MÕTE. 15.02.2021

„Aga võttes endaga need kaksteist, ütles Jeesus neile: „Vaata, me läheme üles Jeruusalemma ja seal viiakse lõpule kõik see, mis prohvetid on kirjutanud Inimese Pojast, sest ta antakse paganate kätte ja teda teotatakse ja tema peale sülitatakse, ja kui nad teda on piitsutanud, tapavad nad tema ning kolmandal päeval tõuseb ta üles.“ Aga nemad ei mõistnud sellest midagi ja see sõna oli nende eest peidetud ja nad ei taibanud öeldu mõtet“ (Lk 18:31–34).

Eilse, paastuajaeelse pühapäeva teema on meie kirikukalendris võetud kokku sõnadega „Jumala armastuse ohvritee“.

Armastuse ohvritee. Armastus ja ohver. Kõrvuti on see, mis meie kõrvu paitab, ning see, millest kuuldagi ebameeldiv. Väljendit „ohver“ seostame me enamasti millegi negatiivsega. Ja eks see seda ka on, kui ohver tähendab meie jaoks AINULT millestki loobumist, enda oma äraandmist. Kusjuures tõeliselt hea, vajaliku ja väärtusliku äraandmist, mitte üleliigsest ja väärtusetust kolast vabanemist ohverdamise sildi all. Mõistega „ohver“ seostatakse ka füüsilisi kannatusi, eriti just Jeesuse ristisurma kontekstis – Kristust nimetatakse ka Jumala Ohvritalleks.

Kas tõeline armastus siis tõesti on vältimatult seotud kahjutundega loobumisest ja kannatustega? Kas teisiti ei saa? Tegelikult saab küll. On ju nõnda, et vahel tunneb inimene rõõmu isegi kannatades ega mõtlegi sellele, et ta hirmsasti kannatab, see ei ole tema jaoks üldse teema – näiteks naine kannatab rõõmuga ränka füüsilist valu, mis kaasneb väga kaua igatsetud ja oodatud lapse ilmaletoomisega. Ka andmisest tunneme vahel suurt rõõmu, tunneme isegi tänulikkust võimaluse eest midagi anda, ei tunneta seda mingi ohvrina isegi siis, kui anname väga palju ja väga väärtuslikku. See on nõnda siis, kui anname, kingime midagi sellele, kes on meie jaoks väga oluline, keda me armastame. Või siis mingi eesmärgi heaks, mis on meie jaoks väga oluline, väga hingelähedane. Armastatule andmist ei pea me ohverdamiseks, vaid saamiseks. Kui me kedagi tõeliselt armastame, siis me ei rehkenda, me ise ei märkagi antava suurust. Nende eest, nende heaks, keda tõeliselt armastame, oleme valmis andma kõik, mis meil on – isegi elu, rääkimata siis oma isekusest ja ülisuurest egost loobumisest, selle mahasurumisest. Mitte ilmaasjata ei loeta laulatustel, kus inimesed paluvad oma abielule Jumala õnnistust, apostel Pauluse kirja pandud kaunist armastuse ülemlaulu, mis ütleb: „Armastus on pika meelega, armastus hellitab, ta ei ole kade, ei kelgi ega hoople, ei otsi omakasu, ei ärritu. Ta lepib kõigega, usub kõike, loodab kõike, talub kõike“ (1Kr 13:4–7). See tekst tuletab meelde, et armastus jääb püsima vaid siis, kui suudame loobuda oma isekusest, oma ülisuurt ego piirata – vaid siis suudame kinkida oma armastatule kõige väärtuslikumat – iseennast, parimat osa iseendast.

Jumal on toonud ohvriks oma kõige kallima, oma Poja. Apostel Paulus on kirjutanud: „Vaevalt, et keegi läheb surma isegi õige eest, kuigi hea sõbra eest mõni ehk julgeks surra. Ent Jumal teeb nähtavaks oma armastuse meie vastu sellega, et Kristus suri meie eest, kui me olime alles patused“ (Rm 5:7–8). Jeesus on toonud ohvriks oma elu. Ta ütleb oma jüngritele: „Ei ole suuremat sestsinasest armastusest, kui keegi jätab oma elu oma sõprade eest“ (Jh 15:13).

Isa ohverdab Poja, Poeg ohverdab elu. Kas saab keegi tuua suuremaid ohvreid, tõestada selgemini oma armastust? Jumal oma Poja kaudu on ennast piiranud, on kannatanud valu, kannatanud mõistmatust, käinud läbi surmastki, selle nimel et meie võiksime elada julgelt, vabana hirmust surma lõplikkuse ees. Et meil oleks ilus lootus, mille poole vaadata ka kõige raskematel aegadel.

Mida on meil selle vastu panna? Tegelikult aga teevad need meist, kes oma ligimesi või vähemalt oma sõpru tõeliselt armastavad, iga päev sedasama, mida tegi kord Jeesus. Annavad oma elu, ohverdavad seda. Oma elu andmine – selle tähendus on palju laiem kui füüsiline surm. Meie surmast polekski meie armsatel ilmselt mingit kasu oodata, kui meil just neile midagi pärandada ei ole. Elu, mida me saame kinkida neile, keda armastame, väljendub meile eluks antud üürikese aja, oma tähelepanu, oma hoolimise, oma jõu, oma teadmiste, vahel oma vahendite kinkimises, puuduste väljakannatamises, valmiduses andestada, halastada.

Kahe päeva pärast, tuhkapäeval algab kristlikus kirikus paastuaeg. See aeg on mõeldud ristiinimestele, on mõeldud meilegi, et saaksime vaimus teha kaasa rännaku Jeruusalemma poole. Me teame, mis seal toimus. Jeesus tapeti ja ta tõusis kolmandal päeval jälle üles. Ustavusega armastuses võitis ta surma. Meiegi elu on teekond, teekond sünnist surma poole, Taevase Jeruusalemma poole, kus meie rännak lõpeb ja kus meiegi elule antakse hinnang. Ja kui oleme armastuses ustavaks jäänud, saame meiegi kogeda ülestõusmist ning igavest elu. Paastuaeg on antud meile mõtlemiseks selle üle, milline on meie elurännak, rännak ristiinimesena. Kas see on armastuse ohvritee, nagu see oli Jeesusel? Ohvritee, mis ei ole vaevaks, vaid rõõmuks. Ustavus armastuses. Teekond Jumala poole, teekond koos Issandaga pidevas palveosaduses. Teekond läbi katsumuste, aga ka läbi rõõmude. Palugem, et meie teekond võiks selline olla.

PALVE: Issand, ole meiega meie rännakul Taevase Jeruusalemma poole. Aita meil sellel teekonnal jääda ustavaks armastuses Sinu ja ligimeste vastu. Kingi meile armastust, mis on tugevam surmast. Luba meil jõuda teekonna lõpul sinna, kus meid ootab tõeline elu: elu rahus, rõõmus ja armastuses, mis iial otsa ei lõpe.NÄDALA MÕTE

 

EELK Tallinna Jaani kogudus

Vabaduse väljak 1, 10146 Tallinn
+372 644 6206
+372 5663 4624
tallinna.jaani@eelk.ee

Kantselei avatud:
T, N, R 10.00-16.00, K 10.00-18.00
Kinni riiklikel ja kiriklikel pühadel.

Välisviited

EELK

piibel net