Selle pühapäeva juhtsalm oli „Täna, kui te Tema häält kuulete, ärge tehke oma südant kõvaks!“ (Hb 3:15).
ELLEN NIIDUL on luuletus, millel pealkirjaks „Talvesoe“. Kaks otsekui vastandlikku sõna on kokku pandud, kuid mõjub kummaliselt – soojalt ja pehmelt. Nii mulle tundub. „Suvekülm“ nii ei mõju.
Kõvaks tehtud süda. Karm hinnang. Kas ka meie teeme seda aeg-ajalt või oleme oma südame üldse muutnud juba püsikõvaks? Kui võtta paekivi välja sealt, kus ta on tekkinud ja ehk aastasadu või tuhandeidki seisnud, ning tema kujunemisloost mõelda, siis on ta alguses olnud pehme, kergesti töödeldav, kuid aegamööda hakanud kõvenema, muutuma õhu käes kivikõvaks, raskesti töödeldavaks. Äkki teeme meiegi oma südant aeg-ajalt just seepärast kõvaks, et keegi ei saaks seda töödelda? Löögu kilde välja, aga ärgu vooligu endale sobivaks!
VIIVI LUIGEL on „Paekivilaulus“ sõnad:
„Kuid paene lukk on kõigel ees
ja lukkus laul on valus.“
Aga siis äkki tulevad read:
„Hell kumin must korraga läbi käis.
Miski tuksatas kivipurus.“
Tahaks kuulda, kogeda seda hella kuminat ja tuksatust kivipurus. Jäikkivist kõva südant on raske oma rinnus kanda. Olla hirmul, kivina kange, kaitsta end nii võimaliku valu eest, püüdes mitte kedagi endale liiga ligi lasta. Ka mitte Jumalat. Tema on eriti ohtlik soojale, veel voolitavale südamele. Võib nii palju muuta, segadusse ajada. Armastus ajab sageli segadusse, vallandab muutumissoovi, seni oluliseks peetu kõrvalepanemist. Põnev, kuid hirmutav ka. Paljud ei julge. Unistavad pisut ja loobuvad. Imetlevad või põlgavad neid, kes julgesid ja muutusid, kuid ise ei julge. Aga tulejärves olevat esimesed arad. Argus aitab südant külmaks ja kõvaks muuta, panna paese luku kõigele sellisele ette, millel ettearvamatuse nägu. Ja elu jääb elamata. Elusam elu jääb elamata. Seda me ju ei taha.
Jääks hetkeks vaikseks ja püüaks mõelda oma südame kõvakstegemistele, ja kui julgeme, kui igatseme elusamat elu, palume Jumalal oma südant puudutada, muuta.
PALVE: Issand, saagu Su Sõna mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajale. Puuduta mind oma headuse, armastuse, andeksandmise vägevaltmuutva väega! Jeesuse, meie Lunastaja läbi, aamen.
*
(Foto: Rauno Volmar)
