„Kui te olete teinud kõik, mida teil on kästud, siis öelge: „Me oleme tühised sulased, me oleme ju teinud, mis meie kohus oli teha“ (Lk 17:10).
Miks peaksime tundma end tühistena? Sageli seletatakse neid Jeesuse sõnu nii, et on ükskõik, kui palju keegi Tema riigi töös vaeva näeb ja higi valab, see ei aita tal Jumala armu ega tänu välja teenida. Juba I sajandi juudi õpetlane Joohanan ben Sakkai on öelnud: „Kui sa oled palju Seaduse nõuandeid täitnud, ära pea seda enda teeneks, sest sel eesmärgil on sind loodudki!“ Sama ütleb Jeesus: jumalariigi sulasel ei ole loota mingit erilist tasu, kui ta oma kohust täidab. Kuuletumine ei too kaasa eripreemiat.
Kuid tähelepanu: Jumal ei ütle sellega, et me oleksime tühised, kasutud, tarbetud ehk kõlbmatud sulased! Jeesuse sõnul on Jumal maailma armastanud ning käsib minna ja teha jüngriteks kõik rahvad. Me ei saa olla kõlbmatud, tarbetud või kasutud selleks tööks, muidu meid ei saadetaks! Inimene loodi ainult „pisut alamaks Jumalast“, öeldakse Pühakirjas – see kõik ei ole tühine Jumala ees! Pealegi räägib Jeesus talentidest, mida kasvatatakse, ning ütleb, et töötegija on oma palka väärt“ (Lk 10:7).
Seega peab olema meie enesehinnang, et oleme tühised sulased! Tavaliselt me kipume olema enda silmis pigem head, tublid ja tähtsust täis. Jeesuse sõnade mõistmiseks tuleb haarata mõni rida ettepoole, kus Ta ütleb: „Kui teil oleks usku nagu sinepiivakene, te võiksite öelda sellele mooruspuule: „Juuri end üles ja istuta merre!“ ja see kuulaks teie sõna“ (Lk 17:6). Kuid nii nagu sulased ei saa tavatööde puhul mingeid erilisi kiidusõnu, ütleb Jeesus jüngritele: „Nõnda ka teie: kui te olete teinud kõik, mida teil on kästud, siis öelge: „Me oleme tühised sulased, me oleme ju teinud, mis meie kohus oli teha!“ Teisisõnu hoiatab Jeesus, kui Ta kutsub üles ennast tühisena tundma, kõrge enesehinnangu eest, sest kui jüngrite usk suudab puid välja juurida ja merre istutada, siis teeb see uhkeks.
Tänaseks põhiteemaks on uhkus (mitte see, et me ei suuda Jumala armu välja teenida). Uhkus, ülbus, kõrkus – see on Piiblis algseim patt, mis põhjustas esmalt languse vaimude maailmas. Hakkasin meenutama, kust leida midagi uhkuse kohta. Ralf Lutheri „Uue Testamendi sõnaraamat“ ei räägi sellest midagi, „Suur piiblileksikon“ ainult üldises toonis. Tõesti, uhkus ei ole teemaks meile tänapäeval. Seda märkas näiteks juba Clive Staples Lewis: „Olen kuulnud inimesi tunnistavat, et nad on tujukad, et nad ei suuda loobuda naistest või joomisest või saada jagu argusest. Aga ma pole kunagi kuulnud ühtegi mittekristlast süüdistavat end selles patus.“ Arvan, et kristlaste seas pole lugu kuigivõrd parem. Deemonlik uhkus mõjutab jätkuvalt inimkonda, maskeerudes loendamatute kattevarjude taha.
Pikemalt kõneleb uhkusest Basilea Schlink: „Varjatud uhkus on kõige ohtlikum patt. Näiteks on meile talumatu, kui inimesed meile vähem tähelepanu ja austust osutavad kui kellelegi teisele. Me ei talu, et oleme teiste silmis väärtusetud, kuna meil pole andeid, säravaid omadusi ega veetlevust. Me ei talu, kui meile tehakse etteheiteid ja nõnda teiste ees alandatakse. Me ei talu, kui me ei saa olla juhtivas või tooniandvas rollis. Kaugel sellest! Me hoopis haletseme end, kui teised ei hinda meid meie andekuse, tarkuse või võimete vääriliselt või kui peame tegema mõnda tööd „allpool oma taset“.
Ema Basilea jätkab, aina uusi uhkuse ilminguid näidates: „Me ei talu mingit kriitikat ... Oma varjatud uhkuse tõttu oleme omadega nii sõlmes, et ei suuda vajaduse korral astuda lihtsat sammu – paluda kelleltki abi ja toetust. Varjatud uhkus soovib jätta endast eriti alandliku ja vähenõudliku inimese mulje.“ Uhkus (või ülbus või kõrkus) on saatanlik patt, mis saadab meid hukatusse. Uhkusevastaseks ravimiks on alandamine, nii nagu Jeesus ise oli alandlik ja andis oma elu teiste eest. „Peame alistama oma tahte Jumala tahtele; alistuma kõigele, mis meid alandab.“ Ainult tegelik enesealandus võib meid vabastada uhkusest ja suurelisusest. „Kõigepealt tunnistagem oma vead ja patud oma hingehooldajale või kui vaja, ka teistele, sest tihti on just see meile kõige alandavam.“ *
Küll on otsesed sõnad – mina vist ei julgeks nii ütelda. Vähe sellest, kui ma neid lugesin, siis tundus, et need käivad minu enda pihta. Ma ei talu kriitikat ega etteheiteid, haletsen end ... Mõneti vähem kritiseerib Basilea Schlink edevust, mille puhul tahetakse ennast aina näidata ja imetleda. Mäletan, kuidas käisin koolidiskol laval diskori kõrval istumas – olin ju bändimees ning mind ei julgetud ära ajada. Oli tähtis tunne, et võisin minna kultuurimajas lavatagustesse ruumidesse, kuhu lihtsurelikke ei lastud. On usumehi ja -naisi, kes oma suure usuga kipuvad eputama. Usk liigutab mägesid, teeb haigeid terveks – ja kui ei tee, siis järelikult on haige ise süüdi. Tal oli liiga vähe usku! Kuulda on, et ka imede toimumisega seoses manipuleeritakse ja lükatakse „uskmatusena“ tagasi iga kriitika.
Väga hästi on kirjutanud uhkusest ka Clive Staples Lewis: „Mida enam on kelleski uhkust, seda vastumeelsem on see talle teistes.“ Inimeste uhkused on konkurentsis. Uhke ei saa tunda Jumalat ning silmapaistvalt uhkete inimeste jumalapilt ongi moonutatud. Selles mõttes „nad kummardavad üht väljamõeldud Jumalat“. Uhked ilmutavad võltsalandlikkust: nende kohta ütles Jeesus, et nad räägivad Tema nimel, teevad Tema nimel suuri tegusid ja ajavad Tema nimel kurje vaime välja (= nende usk liigutab mägesid) – ja saavad kohtupäeval kuulda sõnu, et Tema pole neid iial tundnud (Mt 7:21–23).
Lewis esitab ka täpsustusi: heameel kiitusest ei ole uhkus – siis me rõõmustame teiste pärast, et oleme neile midagi head teinud. Võime olla uhked ka oma laste peale, kui nad midagi head on korda saatnud. Edevus on „kõige süütum ja vabandatavam“ patt – edev inimene hoolib teistest, talle läheb korda teiste arvamus, s.t ta pole teiste suhtes ükskõikne. „See on pahe, aga ka alandlik pahe.“ Tõeline „kuratlik uhkus algab siis, kui me vaatame teiste peale nii kõrgelt alla, et ei hooli üldse, mida nad meist mõtlevad“. **
Tundkem siis endid „tühiste sulastena“ – mitte et Jumal meid nii vaataks (Tema armastab oma loodut), vaid selleks, et meis uhkus ei tärkaks. Hoidkem ka liigsest uhkuse kriitikast, mis võib omakorda osutuda uhkuse väljenduseks: võib-olla on mõned meile uhkena paistnud inimesed lihtsalt tundlikud ja hellad – ilma olulise uhkuseta? Saatanlik uhkus on ka seotud kurjusega, mis ei kehti igasuguse poosetamise kohta. Igatahes juhib Jeesus meid headuse, tasaduse ja alandlikkuse poole, sest ainult selliseid inimesi saab Jumal kasutada oma tööriistadena ning maksta neile rikkalikult armutasu.
* Basilea Schlink, Sa ei jää enam endiseks. Tallinn 2009: 217j, 220j.
** Clive Staples Lewis, Lihtsalt kristlus. Tallinn1991: 68–71.
