„Aga siis tulid Jeruusalemmas templi uuendamise pühad. Oli talv. Jeesus kõndis pühakojas Saalomoni sammaskäigus, kui juudid piirasid ta ümber ja ütlesid talle: „Kui kaua sa veel pead meie hinge kahevahel? Kui sina oled Messias, siis ütle meile seda täie selgusega!“ Jeesus vastas neile: „Ma olen seda teile juba öelnud, aga teie ei usu. Teod, mida ma teen oma Isa nimel, needsamad tunnistavad minust, kuid te ei usu, sest teie ei ole minu lammaste seast. Minu lambad kuulevad minu häält ja mina tunnen neid ja nad järgnevad mulle ning ma annan neile igavese elu ja nad ei hukku iialgi ning keegi ei kisu neid minu käest. Minu Isa, kes on suurim kõigest, on nad mulle andnud, ja keegi ei suuda neid kiskuda Isa käest. Mina ja Isa oleme üks“ (Jh 10:22–30).
Oli talv.
Vahel on talv ka inimhinges. Kõik seisab. Kõik teed on kinni tuisanud. Jumala imeline armastus on inimlapse käeulatuses, aga inimene on kui külmast võetud. Ta ei suuda oma kätt välja sirutada või ta ei julge. Tundub, et on parem, kui kõik jääb endiseks, kui pole vaja hakata ümber mõtlema, oma vigu tunnistama. Ei julge endale ja veel vähem teistele tunnistada, et oled kõndinud valedel radadel. Vahel on südamed jäätunud.
Rahvas tungleb Jumala templis Jumala Poja ümber ja nõuab Temalt selget vastust, kas Tema on Päästja – Messias – Kristus. Nad on oodanud teistsugust päästjat ja Jeesus ei vasta nende arusaamale Kristusest. Ta ei ole see vägev valitseja, kelle tulekul väriseks maa ja kes oma käsivarre kangusega kõik kõverakskäändunu sirgeks seaks, kogu ebaõigluse kaotaks. Liiga suur on vahe võimsa valitseja ja halastava Jeesuse vahel. Küsijad ei suuda sooja ja avara südamega Jeesuses näha kuningate Kuningat, aga samas ei suuda nad ka ignoreerida kõike seda erilist, mis Jeesuses on.
Tema sõnad – nendes on meelevald. Ta ütleb, ja see, mida Ta on öelnud, see sünnib. Ta vaigistab tormi, tervendab haigeid, äratab surnuid läbi oma sõna.
Ja Tema teod. See, kes kõike seda teeb, ei saa ju olla tavaline inimene. Ta on eriline, kuid kuidas saab olla võimalik, et Messias kummardub patuste kohale, puudutab pidalitõbiseid, suhtleb nendega, kes kõigi poolt põlatud? Ikka ja jälle nurisetakse just selliste asjade pärast Jeesuse ja tema õpilastega. Inimesed on kindlad piirid paika pannud. Reeglid, kes kellega võib suhelda, kellest tuleb eemale hoida – kõik see on täpselt paigas, ja siis tuleb Jeesus, teeb imesid, ütleb vägevaid sõnu, kuid iga kord, kui võiks juba hakata uskuma, et Tema ongi Messias – Jumala võitu –, teeb Ta midagi, mis paneb selles kahtlema.
Täna kuuldud loo lõpus kannavad juudid kive kokku ja otsustavad, et Jeesus tuleb surnuks visata. Seekord jääb see tegemata, kuid valmisolek seda teha jääb.
On talv.
Mäletan üht talve Nõukogude armees. Olime ehitamas üht suurt hoonet. Viis eestlast müüri ladumas. Sama palju oli neid lõunast pärit noormehi, kes pidid meile materjale kätte andma. Oli talv, oli külm. Ühel hetkel olid abilised kadunud ja meil tellingutel materjal otsas. Läksime kadunuid otsima. Nad olid teinud ühe väikese varjualuse ja süüdanud seal kinnises osmikus lõkke. Mitte mingi jutt ei liigutanud neid selle lõkke ümbert välja. Isegi mitte hoiatus, et nad peagi surevad vingumürgitusse ja et väljas kiiresti liigutades nad saaksid sooja ja jääksid ellu.
Kui sageli on inimesed samasugused nagu need noormehed! Neil on oma seisukohad ja räägi neile kui tahes palju sellest, et paigale jäädes nad hukkuvad, hävitavad ennast ja ka teisi, nad ei ole valmis oma valede keskelt välja tulema. Nad pole valmis oma ebajumalaid, keda või mida on nad kaua kummardanud , ümber lükkama ega vastu võtma Jumalat, kelles on elu. Nad korrutavad ja korrutavad mingeid lauseid nagu rikkiläinud grammofonid: „Kui Jumal on olemas, miks siis sünnib siin maailmas halba ja ülekohut? Kui Jumal on olemas, miks siis mõned kristlased on teinud kurja? Miks nad tulid meid vallutama?“ Lood tulest ja mõõgast, 700 aasta pikkusest orjapõlvest, kannatustest ja ülekohtust hoiavad inimest nii turvaliselt oma lõkete ümber. Kui püüad neid sealt liigutada, koguvad nad kive, et liigutajale koht kätte näidata.
On talv. On templi uuendamise püha – hanukka – valguste püha. See on püha, mil meenutatakse, kuidas tempel aastal 168 enne Kristuse sündi taas pühitseti, sest Jumala-vastased jõud olid seda pühakoda rüvetanud. Siis, kaugete aegade taga, oli Jumala rahvas mõistnud, et kui midagi on valesti läinud, on võimalik asjad taas korda seada. Tuleb võidelda vale vastu ja seada korda oma suhe elava Jumalaga. Templi uuendamise püha peeti kaheksa päeva ja igal õhtul süüdati paljud lambid, mis täitsid kodud ja templi suure valgusega. Nüüd, palju aastaid hiljem, leiavad nende järeltulijad, et kergem on hävitada keegi, kes neile nende vead kätte näitab, kui kahetseda, pöörduda ja uskuda Sõnumitoojat – Teda, kes on tõeline valgus.
Taas meenutan meest, kes on võrrelnud kaasaegse inimese teadvuses toimuvat inimesega, kes pööningult kummalisi hääli kuuldes jookseb keldrisse, veendumaks et mingeid hääli ei olnud. Nii teevad paljud. Kuid see pole nii ainult usuga Jumalasse. Inimene on ka muudes asjades võimeline end pidevalt petma, tõe ees sulgema kõrvad ja silmad. Kas oleme mõelnud, millised on täna paljude eestlaste mured? Ma ei tea, kuidas on teiega, aga mina kohkusin hiljuti üsna kõvasti, kui taipasin, millises maailmas ma oma pisikesi muresid muretsen. Mulle piisas ühes artiklis olnud faktist. Seal kirjutati: kui kümmekond aastat tagasi suri iga ööpäev nälga või alatoitlustusest tingituna 25 000 inimest, siis 2010. aastal oli see ületanud 100 000 piiri. Palju mugavam oleks elada, kui selliseid asju ei teaks. Saaks häbi tundmata viriseda oma virisemisi ja hädaldada oma hädaldamisi.
On aga ka teine võimalus.
VIRVE OSILA luuletuses on sellest kirjutatud:
Näe, kume kellalöök kord ukse sulgeb tõe otsingu ja vale piirimail.
Nüüd alles enesele öelda julgen, et õiget rada ma ei ole käind.
Ma kiidusõnu võtsin nagu kulda ja karmi tõtt ei tahtnud taluda.
End ümber istutada teise mulda nüüd kahjuks ei saa valuta.
Nii avasilmi unelusest astun tõe teele, mis on kitsas, konarlik.
Ma rühin vale võrgust vabakslastu, et mõista, kuidas olla õnnelik.
Veel polnud hilja pettus endalt heita, suid mesikeelelisi trotsida.
Ja kuigi juhtub, tõde et ei leia, tean vähemalt, et püüdsin otsida.
Armsad, kui oleme asunud uue aasta teele, tasub meil paluda Teda, kes on Tee, Tõde ja Elu, et Tema meid selle alanud aasta teeradadel juhiks. Et võiksime olla kurdid, kui meid mesikeelselt valedele radadele meelitatakse. Et võiksime kõndida avasilmi tõe ja elu teel. Et Hea Karjane meid tunneks – Tema, kes ütleb: „Minu lambad kuulevad minu häält ja mina tunnen neid ja nad järgnevad mulle ning ma annan neile igavese elu ja nad ei hukku iialgi ning keegi ei kisu neid minu käest. Minu Isa, kes on suurim kõigest, on nad mulle andnud, ja keegi ei suuda neid kiskuda Isa käest. Mina ja Isa oleme üks.
Armsad, ma mõtlen ikka ja jälle ühele naisele, kes vanas eas sai teada, et tal on ravimatu vähk. Arstid andsid talle teada, et tal on vaid mõned kuud veel elada. Ta mõtles oma elu üle ja tuli leeri. Oli kohal igas tunnis ja võttis säravate silmadega mulle otsa vaadates vastu leeriõnnistuse ja oma esimese armulaua. Mõned kuud hiljem kutsus ta mind oma koju. Ta soovis viimast armulauda ja õnnistamist. Ta teadis, et peab peagi siit lahkuma, ja ütles mulle: „Huvitav ... kui palju on mul kogu aeg olnud soove. Nüüd on järele jäänud vaid üks: Et Jeesus minuga jääks.“
Armsad, kui palju on meil selle uue aasta alguses soove? Ma loodan, et nende hulgas on ka see üks, see tähtsaim, et Jumal jääks meiega, et me kuuleksime Tema häält, järgneksime Talle, teeksime Tema tahet. Ja siis ei suuda meid mitte keegi kiskuda Jumala armastuse hõlmast.
Issand, aita meil püsida eluteel ja jõuda sel teel ikka ja jälle ka pühakotta, kummarduda Su armastuse allikale! Aamen.