NÄDALA MÕTE
Õpetaja ARNE HIOB
31.08–6.09.2020
„Rudjutud pilliroogu ei murra ta katki ja hõõguvat tahti ei kustuta ta ära” (Js 42:3).
Avasin ükskord kirikuraamatukogu pimedas hoidlas gooti kirjas raamatu. Silme ette sattusid kirikuisa read, mis edastasid juba II sajandil olnud kahtlusi. Kas saab Vana Testamendi Jumal olla tõeline Jumal, kui ta on ka kurjust täis maailma loojaks? Sama küsimus on kõlanud teisiti sõnastatult läbi aegade. Kuidas lubab Jumal nii palju kurja ja kannatusi?
See küsimus on silmapaistev vähemalt kahel põhjusel. Esiteks näitab ta, et pole õige väide, et kõik pidavat muutuma maailmas. Ei muutu. Vähemalt küsimus, miks Jumal, kes peaks olema hea, lubab vohada kurjal, ei ole muutunud. Vastupidi, mõistmatus Jumala suhtes näib olevat ikka seesama läbi kahe aastatuhande.
Teiseks aga äratab see vastuküsimuse: kas saab sellistel kahtlustel Jumala suhtes olla mingit tõelist jõudu, kui nad ei ole suutnud midagi kummutada? Pole ju seetõttu usk Piibli Jumalasse vähenenud. Vastupidi, alates II sajandist on kristlus levinud suurimaks usundiks maailmas. Ja juutluski on endiselt mõjuvõimas.
Võime küsida pigem teisiti: miks on Jumal inimestele, kes on usust kaugenenud, kuid tagasi pöörduvad, jätkuvalt armuline? Seda ju ütleb tänane sõna: „Rudjutud pilliroogu ei murra ta katki ja hõõguvat tahti ei kustuta ta ära!” Vastus on: sest Jumal on tõesti väga hea. Kus vähegi midagi päästa annab, seal teeb Ta seda kindlasti! Jumal võib inimesi proovile panna, kuid Ta ei murra kedagi. Ta võib jääda varjatuks, kuid ei kustuta ususädet.
Miks Jumal lubab kurja? Sest Ta tahab meid näha sellistena, milline üks inimene peab olema, kui ta on inimene – vabade isikutena. Me ei oleks seda, vaid paljad rikkiläinud automaadid, kui Jumal iga rikke puhul hakkaks „mehaanikuna“ sekkuma. Jumal on jätnud meie otsustused üksikasjus vabaks, et saavutada maailmakäigus soovitud tulemusi, inimkonna vabade isikute kujunemist – aina sekkudes läheks nurja kõik. Ta paigutab aga märkamatult nuppe ringi oma tarkust mööda, mida õpime mõistma Jeesusega seotud sündmusi ja õpetusi jälgides. Ükski rist ega kannatus ei ole lootusetu elava Issanda valguses.
Mida meil tuleb siis teha? „Tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb,“ ütleb Jeesus (Lk 21:28). Rudjutud pilliroogu kutsutakse oma vabadust kasutades jumalikule kutsele vastama. Kas aga tõesti tuleks tõsta pea? Paljud murettekitavad sündmused sunnivad pigem langetama pead. Pagulaskriis, sõjad ja terrorism, viirused, abielumõiste ümberdefineerimine, hõõrumised Euroopa Liidus ja Eestis, majandusraskused jt. See kõik võib teha inimest pigem rudjutuks ja mõjutada hoopis langetama pead.
Jeesus aga ütleb, et meil tuleb tõsta pea. Seda hoolimata sellest, et ajastu lõpul ohud pigem kasvavad: „Päikeses ja kuus ja tähtedes on siis tunnustähti ja maa peal on rahvastel kitsikus ja nõutus merekohina ja veevoogude pärast. Inimesed jäävad hingetuks maailma peale tulevate sündmuste kartuses ja ootuses, sest taeva vägesid kõigutatakse” (Lk 21:25–26). Kõigutab ju meie tehniline tsivilisatsioon taevavägesid, reostab veevooge ja kurnab loodust! On neid, kes ei saagi hirmunud tulevikupilgust lahti, märkamata olulisemat, et meie sügavamad probleemid pole välised, vaid sisemised.
Välises mõttes läheb maailm vastu muutumisele. Meie enda elu on lõplik. Ihulikud haigused ja puudused hakkavad kergemini silma kui vaimu- ja hingehädad. Mõttetus ja lootusetus närib vaikselt kaaskodanikke, kes heidavad oma pilgu tühjana paistvasse kosmosesse. Paraneminegi algab inimeste sisimas, kui nad õpivad oma vaimuliku silmaga nägema nähtamatut taevast. „Me kõik eksime paljus“ (Jk 3:2). Olgu tegude, sõnade või mõtetega. Me vajame tahi uuesti süütamist ja enese sirgu ajamist.
Paranemise esimeseks sammuks on enda rudjutud oleku ja põhjustatud halva häbenemata omaksvõtmine ning teiste süüdistamise asemel soov teha ise midagi head. Siiras pahelisus kehtib Jumala ees rohkem kui silmakirjalik ausus. Tabavalt on väljendanud seda XX sajandi Itaalia pühak paater PIO: „Pea meeles: kurjategija, kes tehtud halba häbeneb, seisab Jumalale lähemal kui aus inimene, kes häbeneb head teha! Meil on endil küllalt vigu, mille kallal iriseda – miks siis venna omade kallal aega raisata? Ainult vähehaaval annab Issand meile tunda, kes me oleme!“ * Nii on meie kõikidega.
Järgmiseks sammuks sobib Jeesuse sõna: „Õndsad on kurvad, sest neid lohutatakse“ (Mt 5:4). Nad on kurvad omaenese viletsuse üle – ja neid lohutatakse, et selline olukord ei pruugi olla lõplik. Uue sündimine meie hinges võib toimuda murranguna. Nagu ütleb KALLISTOS WARE: „Sisemine inimene hakkab vilja kandma alles pisaraid valades. Kui sa jõuad pisarate astmeni, siis tead, et su meel on pääsenud välja selle maailma vangitornist, asunud teele, mis viib uude ajastusse, ning hakanud hingama sealset uut ja imelist õhku.“ ** Võiks öelda, et seal, kus pole südamest tulevat nuttu, ei ole ka südamest tõusvat kahetsust. Seal ei saa ka Jumal uuendada meie meelt, sest Ta austab meie vabadust pea tõstmiseks, enese sirguajamiseks, oma hõõguva tahi taas läita laskmiseks Tema poolt.
Tõstkem siis pea, ajagem selg sirgu! See on kolmas samm. Meie elus võib olla palju torme, mis loovad tunde, nagu oleks elusädemeke ise kustumas. Kus me aga iganes pöörame pilgu taeva lõpmatuse poole, ei jäta nähtamatu taevas meid iial maha. Keegi ei oska piiri tõmmata märgipärase ja otsese kirjelduse vahele, kui Jeesuse sõnul naaseb Ta ajastu lõpul „pilve sees väega ja suure hiilgusega“ (Lk 21:27). Küll aga on kõigile neile, kes on Issanda vastu võtnud sisemiselt, kingitud rohkesti rõõmu ja lootust, vastavalt Jeesuse kinnitusele: „Taevas ja maa hävivad, aga minu sõna ei hävi“ (Lk 21:33).
Jumal ei murra ega kustuta, vaid tahab meid püsti tõsta ja uuesti tuliseks puhuda. Ta ei soovi vaadata ka meie vigade peale – olgu tegudes, sõnades või mõtetes –, vaid otsib meis viimse võimaluseni lootust elule. Ta ei keeldu iial laskma meid osa saama oma lõputust armastusest, kus iganes seda tänulikult vastu võtame.
Head lõppevat suveaega!
*
* Meeleparanduse sakrament: http://www.neitsimaarja.ee/vaimulik-sonum/lugemist/meeleparanduse-sakrament
** Metropoliit Kallistos Ware, Õigeusu tee. Tallinn 2001: 101.
