Nädala mõte

Mk 10:17–22: „Ja kui Jeesus läks teele, jooksis keegi tema juurde ja küsis temalt ta ette põlvili heites: „Hea Õpetaja, mis ma pean tegema, et ma päriksin igavese elu?“ Jeesus aga ütles talle: „Miks sa nimetad mind heaks? Ei ole hea keegi muu kui üks – Jumal. Käske sa tead: ära tapa, ära riku abielu, ära varasta, ära anna valetunnistust, ära peta, austa oma isa ja ema!“ Tema aga lausus talle: „Õpetaja, seda kõike olen ma pidanud oma noorusest alates.“ Jeesus aga, vaadanud talle otsa, tundis armastust ta vastu ja ütles talle: „Üks asi puudub sul. Mine müü kõik, mis sul on, ja anna vaestele, ja sul on aare taevas, ning tule järgne mulle!“ Noormees kurvastas nende sõnade pärast ja lahkus rõhutuna, sest ta oli suure varanduse omanik.“ Aamen.

Jeesus jättis sellelt inimeselt, enne kui Ta tema küsimusele vastama hakkas, küsimata midagi väga olulist. Küsimuse, mida see noormees ise polnud taibanud endale esitada enne Jeesuse juurde minekut. See on raske küsimus, mille igaüks meiegi hulgast, kes me nimetame end ristiinimesteks, peab endale esitama ja sellele ise vastuse leidma, kusjuures aus vastus võib endalegi hirmu peale ajada ja elu täiesti segi paisata. Samas: ainult enda jaoks vastuse leidmine sellele küsimusele saab muuta inimese elu selles suunas, kuhu Jeesus seda suunata püüab. Muide – Jeesus ei esitanud seda küsimust inimestele kunagi, vähemasti mitte avalikult, evangeeliumide kirjutajad sellest igal juhul ei kõnele. Ehk eeldas Ta, et inimesed ise endale selle esitavad ja vastuse selgeks mõtlevad. Igal juhul on see küsimus, millele tasub mõelda meil kõigil ja päris kindlasti juba enne seda, kui astume Jeesuse ette, „Mida MINA pean tegema, et pärida igavene elu?“. Vastusest just sellele küsimusele sõltub, kas läheme meiegi kurvalt Jeesuse juurest minema või jääme Tema kõrvale lõpuni. Esitan siis täna selle küsimuse Jeesuse asemel ise. Endale ja ka teile. Niisiis: milleks meil seda igavest elu vaja on, miks me tahame seda saada? Mida kavatseme sellega peale hakata, kui me selle pärime?

Üks vana lugu kõneleb nii: „Ühel päeval küsisid kõik külastajad nagu kokku lepitult Meistrilt ühte ja sedasama küsimust: „Mis tuleb pärast surma?“ Meister vaid naeratas ega vastanud midagi. Pärast küsisid õpilased temalt, miks ta kogu aeg vastamisest hoidub. Meister vastas: „Kas olete märganud, et hauataguse elu vastu tunnevad huvi just need, kes ei tea, mida praegusega peale hakata? Neil on vaja veel üht elu, mis kestaks igavesti.“ Aga ikkagi, kas on elu pärast surma või mitte?“ küsis üks õpilane jonnakalt. „Kas on olemas elu enne surma – selles on küsimus?“ vastas Meister.

„Mõned räägivad, et elu pärast surma pole olemas,“ ütles õpilane. „Kas tõesti?“ ütles Meister. „Kas see pole kohutav – surra ja mitte kunagi enam näha, kuulda, armastada, rõõmustada ...“ kurvastas õpilane. „Sa leiad, et see on kohutav? Aga enamik inimesi elab just nii juba enne surma,“ vastas Meister“ („Kuldsed lood“).

Kordan küsimust: milleks meile igavene elu? Mida kavatseme hakata peale ajaga, mis pole mõõdetav, eluga, mis kunagi ei lõpe? Ega me ju väga täpselt seda tulevast elu teispoolsuses ette ei kujuta. Küllap on see meie ettekujutuses ikkagi natuke sarnane meie praeguse eluga, ainult ilma selliste lisadeta, mis praegusesse ellu ebameeldivaid hetki toovad. Mõelgem siis oma praegusele elule – kuidas ja milleks me seda kasutame, kuidas me elame? Mõelgem oma sellele nädalale, tänasele päevale. Kas me teeme seda, mida me tegelikult igatseme, mis meile meeldib? Elame sellist elu, nagu tahaksime? Arvan, et suures osas mitte. Küllap on meil kõigil selliseid kohustusi, mida täidame lihtsalt seepärast, et me peame seda tegema. Küllap nii ongi, et me ei saa kõiki ebameeldivaid ja tüütuid asju tegemata jätta. Aga – kas me ei ole sageli just ise, vabatahtlikult, võtnud endale liigseid kohustusi, mida tegelikult poleks pidanud võtma? Kas me ei tee liiga sageli täiesti vabatahtlikult asju, mis ei tee õnnelikuks ei meid ennast ega kedagi teistki, kuna me teeme neid vastu tahtmist? Millal me viimati südamest naersime? Ei, mitte ei tõmmanud näo ette naeratavat maski, vaid tõesti naersime südamest? Millal viimati võtsime aega, et imetleda meid ümbritseva looduse ilu? Millal viimati ärkasime hommikul mõttega „Elu on tõesti ilus, vahva on elada!“? Millal ütlesime kellelegi: „Sa oled tubli, tore, vahva, ma armastan sind?“ Millal öeldi seda meile? Kas nii ammu, et oleme selle juba unustanud?

Jumala Poeg Jeesus on juba toonud ülestõusmise ja igavese elu meie olevikku, meie tänasesse päeva. Toonud neile, kes usuvad ja on ristitud, igale ristiinimesele. Mida me sellega oleme peale hakanud? Igatseme igavest elu, et hakata armastama, rõõmustama, imetlema imelist ja märkama kaunist. Aga see igavene elu ongi juba alanud, miks me seda kõike ilusat, mida kavatseme, juba praegu ei tee? Miks me seda edasi lükkame?

PALVE: Issand, Sina oled meile avanud tee igavesse ellu, Sina oled taevariigi toonud juba meie tänasesse päeva. Aita meil seda taibata ja uskuda ja õpeta meid tõeliselt elama juba nüüd ja praegu.