Nädala mõte

Rm 8:14–16: „Sest kõik, keda iganes Jumala Vaim juhib, on Jumala lapsed. Sest te ei ole saanud orjuse vaimu, et peaksite jälle kartma, vaid te olete saanud lapseõiguse Vaimu, kelles me hüüame: „Abba! Isa!“ Seesama Vaim tunnistab koos meie vaimuga, et me oleme Jumala lapsed.“

Kes me oleme? Kas me oleme need, kes peaksime olema? Millised sihid oleme endale seadnud?

Kord pidi üks paadimees viima kiire vooluga mägiões mõned inimesed teisele kaldale. Sõitjad imestasid. Kuigi sihtpunkt vastaskaldas oli otse üle jõe, pööras paadimees paadinina kohe ülespoole, nagu tahaks ta jõge mööda mäkke sõita. „Miks te sinnapoole sõidate?“ küsis üks reisijatest. Paadimees rääkis kiirest voolust, mis paadi muidu allapoole kannaks.

Ka elujões on samuti. Kui me ei sea endale kõrgemaid sihte, kannab vool meid alla. Sageli ei pane me allavoolu minekut tähelegi. Nii paljud lähevad sama teed ja ennast nendega võrreldes tundub meiega kõik korras olevat.

Kuidas on meiega? Milliseks oleme muutunud? Kes me oleme? Paulus ütleb meile, kes me peaksime olema: armastava Jumala, kuningate Kuninga lapsed. Kas oleme? Jah, kui oleme ristitud ja kui laseme Jumala Vaimul end juhtida. Millest saaksime aru, kas see on nii? Pauluse sõnu mõistes võiksime küsida endalt, kas meis on lapselikku usaldust oma Taevase Isa vastu või on meis kartus, hirm? Kas oleme tänulikud lapsed või hirmunud orjad?

Maailm muutub. Muutuvad ka hirmud. Kord hirmud ühendasid inimesi. Kaasaegses lääne ühiskonnas ehitavad inimesed erinevate inimgruppide vahele kõrgeid müüre. Rikkad püüavad vaesematest võimalikult kaugemale saada ja piiravad oma territooriumi võimalikult kindlate tarade ja turvasüsteemidega. Ajakirjandus pakub igal nädalal välja uusi ja veel uuemaid võimalusi tunda hirmu. Meie valime. Ühel nädalal kardame linnugrippi, teisel terrorismi, kolmandal seagrippi, neljandal rahavahetust, viiendal euribori tõusu, kuuendal mõnd kurika või relvadega hullunut, seitsmendal koroonat ja kaheksandal maailma lõppu. Jah, maailm on ohtlik paik, aga paljud ei taipa, et me peaksime kartma vaid seda, et kaotame sideme Jumalaga.

Apostlite pühapäeva järgsel nädalal tasub meil mõelda sellele, kas meiegi võiksime saada nende meeste sarnaseks. Jah, sest nii nagu apostlid, võime ka meie püsida Jeesuse läheduses ja selles läheduses muutuda, nii nagu muutusid nemad.

Kui tahame kiiresti voolavas elujões teisele kaldale jõuda, tuleb meil endale seada kõrgemad sihid, ja kui vool on meid allapoole kandnud, kui hirm on meid halvanud, saame paluda Jumalat, et Ta vabastaks meid, andestades meile meie patu, ning annaks julgust ja jõudu sõuda ka vastuvoolu.