Jh 8:2–11: „Aga Jeesus läks Õlimäele. Kuid koidu ajal tuli ta tagasi pühakotta ning kogu rahvas tuli tema juurde ning ta istus ja õpetas neid. Aga kirjatundjad ja variserid tõid abielurikkumiselt tabatud naise, panid ta keskele seisma ja ütlesid Jeesusele: „Õpetaja, see naine tabati abielurikkumiselt. Mooses on Seaduses käskinud niisugused kividega surnuks visata. Mida nüüd sina ütled?“ Aga seda nad ütlesid teda proovile pannes, et nad saaksid teda süüdistada. Jeesus kummardus ja kirjutas sõrmega maa peale. Aga kui nad küsides peale käisid, ajas Jeesus enese sirgu ja ütles neile: „Kes teie seast ei ole pattu teinud, visaku teda esimesena kiviga!“ Ja ta kummardus jälle ja kirjutas maa peale. Ja seda kuuldes lahkusid nad üksteise järel, vanematest alates, jäid üksnes tema ja keskel seisev naine. Jeesus ajas enese sirgu ja ütles talle: „Naine, kus nad on? Kas keegi ei ole sind surma mõistnud?“ Tema ütles: „Ei keegi, Issand!“ Aga Jeesus ütles: „Ega minagi mõista sind surma. Mine, ja nüüdsest peale ära enam tee pattu!“
Jumal halastab patusele. See, keda on karmidel õigusenõudjatel pühakirja mõne pügala järgi õigus kividega surnuks visata, pääseb.
Variserid ja kirjatundjad ütlevad Jeesusele: „Õpetaja, see naine tabati abielurikkumiselt. Mooses on Seaduses käskinud niisugused kividega surnuks visata. Mida nüüd sina ütled?“ Kui see populaarseks muutunud õpetaja ütleks, et Moosese seaduse järgi tulebki see naine surnuks visata, saaksid nad Jeesust hiljem Rooma võimude ees selles süüdistada. Kui Ta oleks öelnud, et Moosese seaduse järgi pole vaja tegutseda, oleks Tema poolehoidjate hulk palju väiksemaks jäänud. Milline tõsiusklik juut tahab kuulda inimest, kes ütleb, et Jumala poolt läbi Moosese nende rahvale antud seadused ei kehti?
Samas, mitte üks nendest meestest ei oleks seda naist avalikult hukanud. Ka siis, kui Jeesus oleks öelnud, et seda tuleks teha. Nad püüavad Jeesuse oma küsimusega tupikusse ajada, selleks et Teda hiljem võõraste kätega hävitada.
Mooses kirjutas kord Jumalalt saadud seadused kivitahvlitesse. Jeesus kummardub ja kirjutab midagi maale. Mooses uuristab Jumala seadused kivisse. Jeesus kasutab maale kirjutamiseks oma näppu. Me ei tea, mida ta sinna maa tolmusele pinnale kirjutab. Ehk on see vaid üks sõna: HALASTAGE? Vastust teab vaid tuul, mis selle peagi sealt maa pealt pühib.
Kuid need vihased mehed ei jäta. Nad käivad Jeesusele peale, nad sunnivad teda vastama. Nad on kindlad, et on suutnud Jeesuse asetada olukorda, mis on sellele rahva lemmikule lahendamatu. Nad arvavad, et on oma geniaalse küsimusega suutnud Jeesuse põlvili suruda. Küllap nad arvavad, et maa lähedale kummardunud ja maale midagi kirjutava Jeesuse poos väljendab lüüasaamist. Nad ju teadsid, et see on tupikusse ajav küsimus. Nendel endal poleks sellele olnud ühtegi head vastust. Kuid taas nad eksisid. See, mida Jeesus neile nüüd ütles, oli ääretult ootamatu. Ta näitas neile seda, et naise poole oma süüdistavaid näppe sirutades on kolm korda enam nende endi näppe suunatud nende enda poole. Ta ütles neile, et nad on midagi väga olulist unustanud – nad on unustanud omaenese patud. Jah, nad on neid osanud rahva eest hoolega varjata.
Johannes meenutab: „Aga kui nad küsides peale käisid, ajas Jeesus enese sirgu ja ütles neile: „Kes teie seast ei ole pattu teinud, visaku teda esimesena kiviga!“ Ja ta kummardus jälle ja kirjutas maa peale.Jeesus ütleb seda ka meile: „Kes teie seast ei ole pattu teinud, visaku oma ligimest esimesena kiviga!“ Kivid lendavad. Lendavad ka kristlaste kätest. Lendavad isegi paljude kristlaste kodudes. Halvasti ütlemise, mahategemise, mõnitamise valutegevad kivid. Aeg-ajalt imestan, kuidas suudab mõni inimene selle meeletult massiivse kivihunniku all, mida ta abikaasa, ta lähedane, läbi aastakümnete on loopinud, üldse liigutada ja hingata. Halastamatu hävitamine.
„Halastage,“ ütleb Jeesus, „nii nagu teie peale on halastatud!“ Andke andeks, nii nagu teile on andestatud! Jeesus laseb end alandada, peksta, piinata. Ta sureb meie pattude eest. Tema on ristil surnud kõigi meie pattude pärast ja ootab, et meiegi halastaksime, oleksime armulised, annaksime andeks. Kas oleme suutnud? Kui paljud kivid on lennanud meie käest meie kaasinimeste poole! Meil pole neid võimalik peatada. Oleme teinud oma sõnade ja tegudega haiget. Jah, piitsaga lüüakse vermeid, sõnadega sügavaid haavu. Oleme keeranud selja, kui oleksime saanud aidata. Me kõik oleme pattu teinud. Jeesus ütleb täna ka meile, nii nagu sellele inimeste poolt häbistatud ja hukka mõistetud naisele: „Ma ei mõista sind surma. Mine, ja nüüdsest peale ära enam tee pattu!“
Juudi teoloogid rääkisid aastasadu tagasi Jumala kahesugusest mõõdust: kohtumõõdust ja armumõõdust. Kumba Jumal viimsel päeval minu hindamisel kasutab? Küllap seda, mida mina olen kasutanud teiste kohta. Paulus on kirjutanud: „Seepärast, oh kohut mõistev inimene, ole sa kes tahes: sa ei saa ennast vabandada, sest milles sa teise üle kohut mõistad, selles mõistad sa süüdi iseenese! Sina, kes sa mõistad kohut, teed ju sedasama!“ Jeesus on öelnud, et see, millise mõõduga meie mõõdame oma ligimestele, sellega mõõdab ka Jumal meile. Iga teiste poole visatud kivi on kui bumerang, mis varem või hiljem tabab viskajat ennast. Mõistlik oleks kivid viskamata jätta ja kasutada kive teeradade ehituseks seal, kus tee meie ja mõne inimese vahel on katkenud.
Jumal ei ole halastamatute inimeste sarnane ja Ta ootab, et inimesed muutuksid oma eluteel veidigi enam Tema moodi. Ja kui me kõike ei saa, ei suuda, siis tasub ometi proovida, veel ja veel proovida. Meil tuleb vastutada oma tegude ja tegematajätmiste eest, aga Jumal annab meile uusi võimalusi. Tema halastab, ei kanna meid maha.
„Mine ja ära nüüdset peale tee enam pattu!“ Kuidas seda Jeesuse poolt öeldut on võimalik täita? Vastus võib olla lauses, mille Jeesus ütleb pärast seda, kui Ta on naisele need sõnad öelnud: „Mina olen maailma valgus. Kes järgneb mulle, ei käi pimeduses, vaid tal on elu valgus.“ Tema valguses käijal on see võimalik.
Oliivipuud sahisesid Õlimäel õhtuses tuules. Just nagu tahaksid midagi öelda päeval juhtunust. Nagu veel kajaks hüüded: „Ta on pattu teinud – teda võib vabalt kividega visata, see on ju seaduse järgi!“ Naine oli olnud seal põlvili, juuksed maas ja silmad maas. Mägi on ju rikas kivide poolest. Ja siis tuli Tema, kes segas kogu protsessi ära. Kirjutas midagi maale – ei tea mida – ja ütles, et kes on patuta ... muudkui hakaku viskama. Kes saaks patuta olla? Aga SEADUS ... kas siis seadus ei loe või on Temal mingi uus, oma seadus? Seadus ju ütleb ... see, mis on kogu aeg kehtinud. See, kes on patuta, visaku esimene kivi ... Mis seadus see nüüd on?!
Ja Tema jäi sinna kirjutama ja naine jäi niisama ja talle öeldi, et mingu ja ärgu tehku enam pattu.
Seadus ei tunne halastust. Paljud inimesed ei tunne halastust. Aga Tema ilmselt teadis, mida see tähendab. Ta läks ära. Naine läks koju. Oliivipuud sahisesid Õlimäel õhtuses tuules. Läks vaid mõni aasta ja sealsamas tuules sahisevate õlipuude vahel palus naise halastamatute käest päästnu, et kui võimalik, läheks Temast endast mööda halastamatute hävitav karikas, kuid lisas: „Isa – Sinu tahtmine sündigu!“ See karikas ei läinud Temast mööda. Tema pidi selle kõigi meie pärast lõpuni jooma, et Jumala lõputu halastus võiks meid puudutada – igavesti.
Me vist peaksime paluma: „Issand, halasta meie peale, et meie kogu aeg ei otsiks kive, vaid suudaksime halastada üksteise peale.“ Andestada. Isegi unustada. Maadligi vajutavate koormateta edasi minna.
Issand, halasta, et homne päev oleks halastavam ja et meie oleksime need, kes on halastavamad just nii nagu Tema kord ja täna ja kuni see maailm kestab. Aamen.