Ka kui ma kõnniksin pimedas orus, ei karda ma kurja, sest sina oled minuga; su karjasekepp ja su sau, need trööstivad mind. (Ps 23:4)
Kui rääkida karjasekepist ja sauast, siis vähemasti meil siin Eestis tuleb eakamatel inimestel enamasti vaimusilma ette ikka kas väike poiss või tüdruk pika vitsaga, millega ta oma loomi karjamaale ajab. Küllap on mõned eakamad meie hulgast isegi saanud karjaseametit proovida – tänapäeval sellist võimalust naljalt ette ei tule. Inimestest karjaseid asendavad oksatraadist aiad ja elektrikarjused, kui loomi üldse suurfarmi süngest hoonest karjamaale välja rohtu sööma lastakse. Igal juhul aga seondub see vits, mis karjapoisist kuninga teeb ja talle valitsuskepiks on, nagu ütleb eesti rahvaluule, karistuse, valu ja hirmuga – valuga sunnitakse sõna kuulama neid, kes muidu põikpäiselt paha peale läheksid.
Iisraelis ei seondunud karjasekepp ega sau sel ajal, mil meie tänane psalm loodi, aga sugugi sõnakuulmatute lammaste karistamisega. Kari tundis oma karjast, usaldas teda, hoidis tema ligi, järgnes talle ja lambaid polnud vaja nüpeldada. Kepp ja sau olid tööriistad, mis olid mõeldud kuristikku kukkunud lamba väljaaitamiseks, karjale tee juhatamiseks, aga ka karja kaitsmiseks röövloomade, mõnikord ka röövinimeste eest.
Paljud usust ja kirikust kaugel seisvad inimesed, aga kahjuks ka nii mõnedki usklikud, näevad tänapäevalgi Jumalat vitsa viibutava karjapoisina, kes peab enda põhiülesandeks kutsuda oma hoolealuseid kibeda nähvakaga korrale, kui nood oma samme viljapõllu poole tahavad suunata. Nad ei oska näha Jumalas tarka karjast, kes mitte ainult ei valva selle üle, et kari laiali ei jookseks, vaid kes hoolitseb selle eest, et iga hoolealune saaks kõhu täis ja oleks kaitstud iga kurja rünnaku eest, kellelt tahes see ka tulla võiks.
Millise karjasena näeme oma Jumalat meie? Kas meie tunneme oma Jumalat hea karjasena, karjasena, keda võib usaldada, karjasena, kes näitab alati kätte õige tee, karjasena kelle juures on nõnda hea ja julge olla, et ei teki tahtmistki tema juurest eemale põgeneda ja minna otsima rammusamat rohumaad? Karjasena, kelle hoole all ei pea kartma kurjust ja pimedust, millest elus ikka aeg-ajalt läbi minna tuleb? Karjasena, kes ei jäta maha kiskjatele söögiks ka kõige armetumaid, ka kõige põikpäisemaid?
Möödunud pühapäeva nimetuseks oli hea karjase pühapäev. Palugem, et meiegi jaoks ei oleks Jumal mitte vitsaga vehkiv karjapoiss, vaid hea, hooliv ja hoolitsev karjane, kes juhatab eksinuid õigele teele, aitab välja meeleheitekuristikku kukkunuid, trööstib kurbi, julgustab kohkunuid. Karjane, keda saab usaldada, karjane, kelle juures on hea ja turvaline olla.
