Nädala mõte

„Hõisake Jumalale, kõik ilmamaa! Ülistage mängides Tema nime au. Andke Temale au ja kiitus!“ (Ps:66:1–2).

Ülestõusmisaja neljanda pühapäeva nimi „Jubilate“ kutsub meid Jumalat tänama, aga mitte lihtsalt vaikselt ja otsekui mokaotsast ütlema „aitäh“, vaid juubeldavalt, hõisates, kogu südamest tänama taevaste ja maa Loojat, meile ja kogu maailmale Elu Kinkijat ja Lunastajat.

Kas oskame seda?

Oleme põhjamaa rahvas ja varjame oma tundeid sageli veidi murelik-karmi näo ja vaikuse taha. Oleme need, kes on pidanud karmi talve vastu valmistama, kogudes ja konserveerides toitu, et rasked ajad üle elada, ja nii teevad paljud meie hulgast ka tänuga, mida peaksime väljendama neile, kes meile on teinud head – me otsekui kogume seda, konserveerime selle ja ütleme selle parimal juhul välja alles peielaudades.

Üks vana lugu räägib sellest, kuidas Elu kutsunud oma lossi peole kõik Voorused. Pidu olnud lõbus. Ainult kaks Voorustest istunud mõtlike nägudega saali eri nurkades. Elu küsinud, kes nad on ja miks nad ei tunne peost rõõmu. Nad vastanud: „Oleme Heategu ja Tänu – istume ja mõtleme ega suuda meenutada, kus ja millal me küll teineteist kohanud oleme.“

Tänulikkus Jumala vastu?

Kas oleme pannud tähele, kuidas algavad alati kirikupalved? Neljast osast on esimene alati tänupalve. Kui suure osa moodustab meie palvetest tänu? Kas on sellega nii, nagu Jeesuse poolt tervendatud pidalitõbistega – kümnest vaid üks tuli tänama. Jeesus märkas seda ja küsis, kus on ülejäänud üheksa. Kui suure osa moodustab meie palvetest tänu – kas vaid ühe neljandiku või kümnendiku või kas sedagi?

Üks leerilaps ütles mulle hiljuti, et selle aasta kevad on kuidagi eriliselt imeline, päikeseline. Kas oleme märganud või näeme kõike seda, millega end aina murelikumaks muuta?

Mõtleme kõigele sellele, mida oleme Jumalalt vastu võtnud oma elurännakul, ja oma vähesele tänulikkusele. Küllap leiame põhjust täna ka selle pärast paluda: Jumal, ole mulle, vaesele patusele, armuline!