Nädala mõte

„Ka kui ma kõnniksin surmavarju orus, ei karda ma kurja, sest sina oled minuga“ (Ps 23:4).

„Ma ei saa lahti tundest, nagu elaksin ma painajalikus nõiutud maailmas, sest inimeste terve mõistus on niivõrd alla käinud, et eitatakse kõige ilmsemaid tõdesid. Olen pikka aega asjata oodanud sellise olukorra lõppemist. Nüüd on mu kannatus katkenud.“ Nii kirjutas astrofüüsik UNDO UUS 30 aastat tagasi. Mis põhjusel? „Olen veendunud, et praegusaja tunnustatuimaks maailmavaateks tõusnud nn teaduslik materialism on vastuolus vahetu kogemusega, sisendab primitiivset valekujutlust looduse ja inimese olemusest“ ning läheb „inimkonna ajalukku inimmõistuse allakäigu masendava perioodina.“*

Kas oleme 30 aastat hiljem teistsugused? Millest räägime praegu pandeemia ajal? Selgub, et majandus ei ole enam kõige tähtsam, nagu õpetas KARL MARX. Majandusest tähtsam on inimelu, mida tuleb igal juhul üritada hoida. Koroonaviiruse leviku tõkestamiseks tuleb elu seisma panna, mis tähendab ka majanduse ulatuslikku seiskamist, et haigus ei leviks ega inimelusid ära ei viiks. Jumal tänatud, oleme marksismist paranemas – majanduse nimel ei ole enam sünnis tuua ohvriks inimesi. Ühiskond ei ole enam ebajumalaks, mis neelaks inimkonna arengu kindlustamiseks üksikisikuid.

Kuid vaimselt leidub palju vildakusi. Torkab silma, et peaaegu üldse ei räägita igavesest elust. Alles hiljuti on kurdetud, et kirikus ei taheta enam kõnelda igavesest hukatusest, sest seda hästi ei usuta või et see hirmutavat ilmaasjata inimesi. Nüüd ei taheta eriti rääkida ka igavesest õndsusest. Kas ka seda enam ei usuta? Piirangute kehtestamise puhul nakkuse tõkestamiseks käib kogu jutt ainult maise elu pikendamise ümber. On neid, kes kinnitavad, et materialism on vargsi tunginud isegi kirikusse.

Piiblisse pilku heites on ühelt poolt selge: Jumal tahab, et inimene elaks vanaks ja elatanuks – nii, nagu oli usuisa Aabraham. „Ja Aabraham heitis hinge ning suri heas vanuses, vana ning elatanud, ja ta koristati oma rahva juurde“ (1Ms 25:8). Teisalt aga öeldakse siinsamas, et on olemas Jumala rahvas, kelle juurde lahkunud viiakse. Selgitades saduseridele ülestõusmist, ütles Jeesus: „Surnute kohta aga, et nad üles äratatakse – kas te ei ole lugenud“, et „Jumal ütles Moosesele: „Mina olen Aabrahami Jumal ja Iisaki Jumal ja Jaakobi Jumal?“ Tema ei ole surnute, vaid elavate Jumal. Te eksite rängalt!“ (Mk 12:26j). Sama rängalt eksivad ka kõik saduseride järglased, ükskõik millist nime nad ei kannaks.

Täna on hea karjase pühapäev. „Issand on mu karjane, mul pole millestki puudust.“ Nii ütleb kuningas Taavet oma kuulsas karjase psalmis (Ps 23:1), lisades ülal esitatud read: „Ka kui ma kõnniksin surmavarju orus, ei karda ma kurja, sest sina oled minuga!“ Kus Jumal on meie juht ja karjane, seal pole meil puudust kõige tähtsamast – ka kõige tõsisemates raskustes, kui meid ähvardab surm, päästab Jumal kurja käest.

Heebreakeelne sõna, mida siin kasutatakse (tsalmavét), tähendab ühtaegu pimedust (Am 5:8, Ii 3:5, 12:22, 16:16, 24:17, 28:3, 34:22), hüljatust (Js 9:1, Jr 13:16, Ps 107:10, 14), surmaohtu (Jr 2:6, Ps 23:4, 44:20) ning pimeduse maad ja surmavalla väravaid (Ii 10:21j, 38:17). Nii on seda kohta ka tõlgitud kahel viisil: kui ma kõnniksin „surmavalla orus“ või kui ma kõnniksin „pimedas orus“ (vastavalt eesti 1968. a ja 1997. a piiblitõlgetes). Vihjatud võib olla kuningas Taaveti isiklikule eluseigale, mil ta põgenes oma mässulise poja Absaloni eest läbi Kidroni oru, mis lahutab Templimäge Õlimäest Jeruusalemmas (2Sm 15:23). Juba Vana Testamendi aegu oli seal juudi surnuaed, kust arvati algavat surnute ülestõusmine. Taavetit ähvardas surm selles „pimedas orus“, kuid Jumal päästis tema.

Sarnaselt võib juhtuda ka meie eluteekonnal. Mis tahes pimeduses või surmavarju orus võib meilegi saatjaks ja karjaseks saada Jumal, kes surnud üles äratab ja kingib igavese elu, mis võtab meilt hirmu igavese surma ees. Jumala juurde juhib meid Jeesus, kes on juba surnuist üles äratatud ja kes ütleb iseenda kohta: „Mina olen hea karjane. Hea karjane annab oma elu lammaste eest“ (Jh 10:11). Hea karjane valmistab ka meile taevaseid eluasemeid, selgitab Ta oma missiooni jüngritele ning lisab julgustavalt: „Teie süda ärgu ehmugu! Uskuge Jumalasse ja uskuge minusse!“ (Jh 14:1jj).

Head sõbrad! Võib-olla on praeguse pandeemia üks positiivseid aspekte see, et see võib kaasa aidata materialismihaiguse taandumisele meie elust. Jumal on olemas, taevane karjane ei tuku. Tukkuda võivad maised karjased, kui nad ei tunnista jumalikku Karjast enda üle. Prohvetid Jeremija ja Hesekiel räägivad tõsiselt halbadest karjastest, mõeldes omaaegsetele poliitikutele. Kuningas Taavet oli hea karjane – kui tema elulukku pilku heita, siis selgub, et ta tegi aeg-ajalt juhtumisi ka pattu, kuid tegi seda teadmatult ja pärast kahetses sügavalt. Põhjuseks, miks võib teda õnnestunud poliitikuks ja heaks karjaseks pidada, on viimselt see, et ta tunnustas Jumalat taevase karjasena endast kõrgemal.

See kehtib ka praegu: poliitikute headus või halbus sõltub sellest, kas nad tunnustavad tõsiselt Jumalat ülemkarjasena või mitte. Väga ilusasti on aga öelnud RENÉ LEJEUNE (häälda: Rönee Löžöön) eestpalve kohta poliitikute eest, et „see on kristlaste jaoks üks ligimesearmastuse vorme“. Ta lisab: „Palveta tihti, et Jumala Riik edeneks poliitika vallas – Ta on seal alles alustamas.“ Kui põlatakse jumalikke seadusi ja austust inimelu vastu, mis on püha, siis taandub Jumala Riik. „See põlgus juhib nii paljud inimesed eemale Jumala õnnistusest.“ ** Kuid meie palvetagem, et võiksime austusest inimelu vastu minna oma taevase karjase juhtimisel läbi mis tahes raskuse, haiguse, pimeduse või surmavarju oru.


Õnnistatud jätkuvat pandeemianädalat!
-----
* Undo Uus, „Materialistlik vaimupimedus kui teaduse arenguid pärssiv tegur“. – Tähetorni Kalender 1990: 29, 54.
** René Lejeune, „365 päeva oma kaitseingliga“. Tallinn 2018: Gallus. Lk 59.