Nädala mõte

Selle nädala juhtsalm: „Täna, kui teie Tema häält kuulete, ärge tehke oma südant kõvaks!“ (Hb 3:15)

Tema kõneleb minuga – teate, see on suurim imedest. Tema pole kaotanud lootust. Ta pole jäänud kurvalt vaikseks. Ta kõneleb meiega tuhandel viisil: vaikses tuules, randa rulluvates lainetes, sätendavas lumes ja tähistaevas, lapse naerus, kurbade vaiksetes ohkamistes, oma Sõnas ja armulauas.

Kuid selles lõpmata häälekaks muutunud maailmas ei olegi Tema häält väga lihtne kuulata, sest Tema ei ole tavaliselt häälekas. Tuleks alustada vaikseks jäämisest. MIKK SARV on oma raamatus „Sõna jõud“ kasutanud selle kohta üht kujundlikku ja sügavat sõna – TASANEMINE. Kirik on tasanemiseks hea paik.

Me alustame oma jumalateenistusi tasanemisega. Keset selle maailma pinnapealsust ja häälekust on paljud vanad kirikud veel jäänud vaikuse oaasideks. Oh, et meil ometi oleks tarkust anda oma ilus osa selleks, et see võiks olla nii ka siis, kui meie kirikuskäimise aeg otsa saab!

Täna, kui teie Tema häält kuulete ...

See on ime, et Tema ka täna meiega kõneleb, et Tema pole käega löönud. Tema on kannatlik. Vaevalt, et meie oleksime suutnud nii kannatlikud olla. Tema kannatlikkus on Tema armastuse imeline vili. Kui me vaid taipaksime, kui palju oleme oma elus kuulnud Tema häält ja kui harva oleme peatunud, tasanenud, järele mõelnud, õigeid järeldusi teinud. Seepärast on see ime, et ka täna veel võime me kuulda Tema häält. Ta ikka veel loodab, arvab, et meiega kõnelemisel on mõtet. Tema hoolib.

Täna, kui teie Tema häält kuulete, ärge tehke oma südant kõvaks!

Kummastav, kuidas see võib meiega jälle juhtuda, et me teeme oma südame kõvaks – nagu see, mis on meie jaoks lõpmata oluline, ei puutuks üldse meisse. Ja tegelikult ei ole nii, et me oleksime liiga vähe olulist, vajalikku, ellu ja õigele rajale juhatavat kuulnud, lugenud. Hoopiski mitte. Küsimus on vist hoopis selles, et meil on vahel valikuline kuulmine ja eriline osavus oma südant kõvaks teha.

„Sa oled sõnakuulmatu!“ teatatakse lapsele, kelle süda on kõvaks muutunud. Aga meie? Kas meie oleme Sõna-KUULELIKUD või Sõna-KUULMATUD? Sõnu on meeletult palju me ümber. Milliseid neist peaksime kuulama? Paljude sõnadega oleks parem, kui need oleksid meile kui hane selga vesi, kuid vahel just selliseid sõnu me neelame endasse nagu kuivanud maa teda hävitavat mürki. Aga täna võime me kogeda imet! Imet, mis võib muuta meie elu. Täna, kui me kuuleme Elusamaks Muutja häält ega tee oma südant Tema sõnade ees kõvaks. Kui oleme Sõna-KUULELIKUD. Sest Tema hääl on armastuse hääl. Tema Sõnad kõnelevad ka meie patust, meie südamekõvadusest, meie sõnakuulmatusest, aga mitte ainult sellest. Tema hääl ja Tema sõnad annavad julguse jääda Tema ette seisma. Ja sa mõistad, et selle hääle eest pole vaja põgeneda. Tema sõnade eest pole vaja oma kõrvasid sulgeda või asuda kaitsepositsioonile. Tema Sõnad on armu ja helduse Sõnad. Vaid Tema hääl, vaid Tema Sõnad võivad meile kuulutada, et meie patt on meile andeks antud ja me võime rännata elu teel. Tema Sõnad on arm ja tõde ja need juhatavad meid ellu, mis igavene.

PALVE: Issand, aita mind, et ma ei peaks kandma oma rinnas südant, mis on kõva ja raske ja iseennast nii pilgeni täis, et keegi teine sinna ei mahu. Sina suudad mu südant muuta, nii et sellest kaob kõik liigne ja koormav ja selle asemele voolab armastus ja valgus.