Mk 1:15: Jeesus tuli ja kuulutas Jumala evangeeliumi: „Aeg on täis saanud ja Jumala riik on lähedal. Parandage meelt ja uskuge evangeeliumisse!“
Evangeelium tähendab tõlkes rõõmusõnumit või vähemalt head sõnumit. Kas pole kummaline, et Jeesuse rõõmusõnumis on üleskutse parandada meelt? Paraku mitte. Parandamata meeltega elu on rõõmutu. Lõbu võib aeg-ajalt olla. Rõõmu ja jäävat rahu ei ole.
Me kõik oleme vist vaadanud ennast kunagi ka kõverpeeglist. Ei olnud vist midagi väga ilusat. Heal juhul ajas naerma. Parandamata meeltega inimene vaatab, kuuleb, tajub kõike kui kõverpeeglis – moonutatult.
Rõõmu ja rahu leidmiseks on meeleparandus hädavajalik. Eestikeelne sõna „meeleparandus“ on vahva ja täpne. Kui me suudame uskuda, et me vajame meeleparandust, siis tunnistame sellega, et meie meeled on olnud rikkis, et oleme võtnud kõige muu kõrval omaks ja hakanud pidama tõeks ja reaalsuseks seda, mis ei ole tõde ja reaalsus. Elame valede kammitsais. Teame täpselt paljusid asju, teadmata et see, mida me teame, on vale – moonutatud tõde. Oi, kui paljud inimesed on läinud tülli oma valesid tõe pähe kaitstes! Ikka ja jälle tuleb meelde see, kuidas ühes ägedas vaidluses minust vanem ja targem vestluskaaslane meie vahele valge paberi asetas ja sinna ühe numbri joonistas. Küsis, mis number see on. Kuus oli. Ma selgelt nägin, et see oli kuus. Tema teatas, et see on hoopis üheksa. Äkki taipasin. Tasus minna tema poolele – vaatama nii, nagu tema nägi. Nii on paljude asjadega. Meeleparandus võib meie kanguse muuta tuliseks armastuseks. Hukkamõistmiste asemele tulevad mõistmised.
UKU MASING on arvanud, et sageli „see, mida me nimetame reaalsuseks, on esivanemailt päritud prillid, mida me harva puhastame.“ Ta lisab: „Milleski pole inimesed nii veendunud kui oma prillide tõhususes ja absoluutsuses. Inimene tohib vahel olla hullgi, aga erineda ta ei tohi. Enamus väga, väga harva tuleb mõttele, et võib olla ka teistsuguseid inimesi kui nemad ja seetõttu vähemiku elu kuulub kannatustele. /---/ Sest kõige enam pelgavad ja vihkavad inimesed mitte omasuguseid, mitte ka risti vastupidiseid, vaid neid, kes on suutelised tegema labaseks, naeruväärseks või kahtlaseks nende „tõekspidamised“, jumalused või kuitahes nimetada. Täiuslik inimene oleks see, kelle juuresolekul kaotavad mõtte kõik ebajumalad, millesse inimesed on alati uskunud veendunumalt kui Jumalasse.“
Uku Masingu meelest pole „meeleparandamine eestlasele mitte mingi järsk suunamuutmine, vaid meele parandamine. Meel tähendab kõiki psyyhilisi omadusi inimeses: mõistust, tundeid ja tahet. Ja parandada tähendab teha tugevaks, seada korda, mis on lagunenud või unarule jäänud. On vaja kõrvaldada ylearune ning see, mis on nõrk, teha tugevamaks, s.o paremaks.“ Masing arvas, et „Usk Jumalasse annab inimesele vere ja liha, ilma selleta on ta kunstlikest ainetest robot. Yhendus Jumalaga paneb inimese lokkama ja õitsema ja nõmmemaast saab põld. /---/ Kes usub Jeesust, selle elu saab jälle õigesse korda. Seetõttu on ta õnnis, st õnnelik ja rahul juba siin maailmas, ja kui seda pole siin, siis ta vaevalt saab seda tulevases ilmas.“
Masing arvab: „Oluline on õppida selgemalt nägema. Kui inimene istub metsavälul ja vaatab, kuidas päike paistab põõsa peale – teisel päeval ei ole põõsa lehed samad. Iga silmapilk on ainukordne. Ja kui inimene seda näeb, on ta ka ainukordne. Ka ükski muusikpala ei ole teises ettekandes enam sama. Ainukordne nägemine on peamine. Kui inimene tõesti seda näeb, siis see, mida ta teeb, on ka ainukordne.“
Ja ta lisab: „Minu poeg, usu mind ja pea meeles. Korda alati, kui maailm ängistab. See, mida inimene arvab oma minaks, arvab oma aardeks, mis teda täidab, hoiab elus ja õigustab. Tõesti, seesama ei ole muud kui üks närune leht, mille pääle on tähendatud inimese enda nõuded ja kohustused maailma vastu. Iga rea lõpule inimene kriipsutab puhud, mil ta on olnud vastav või pole olnud. Eks sina mõista! Eks sina taha lunastust! Eks sina taha Naatsareti Jeesuse kätte seda lehte! Tema puhub selle uduks maailma taha. Aga sina oled vaba ja tühi. Sina tänad.“
Palugem täna, et Jumal aitaks meil saada vabaks ja tühjaks valest ja rikutust ning leida rõõmu ja rahu, mis jäävad – igavesti. Et kõigeväeline Jumal saaks parandada meie meeli ja ilmutada ka meis oma jumalikku väge.