Nädala mõte

Toomas Paul

Sotsioloogilise uurimuse „Usust, elust ja usuelust 2015“ põhjal on Kristuse surnuist ülestõusmisega täiesti nõus 27%, pigem nõus 29,7%, raske oli midagi öelda 13,5%-l ning üldse ei olnud nõus 12,2% ennast luterlasteks nimetanud isikuid (EK 23.03.2016). Eriline uudis see ei tohiks olla, juba sada aastat tagasi loeti suurt hulka luteri kiriku liikmetest „nimekristlasteks“, kes ei teadnud oma usu sisust suurt midagi. Pigem võiks öelda, et praegune ülestõusmisse uskujate arv on uskumatult kõrge. Ei ole sugugi kerge tänapäevase loodusteadusliku maailmapildi raames põhimõtteliselt pidada võimalikuks, et päevi pärast kliinilist surma võiks inimese organism uuesti tööle hakata. Kristuse surnuist ülestõusmine on inimlikult võttes absoluutselt võimatu.

Jeesuse ülestõusmist ei uskunud kõik ka tollal. Ent selleks olid siis hoopis teised põhjused. Et surnud äratatakse ihulikult üles, oli I sajandi juutluses üpris üldine usk. Jeesus äratas rahva silme all üles Jairuse tütre, Naini linna noormehe ning Laatsaruse, ja ka need, kellele see üldse ei meeldinud, ei kahelnud sündmuse faktis ja lugesid neid mõjuvateks tunnustähtedeks (Jh 11:47). Miks siis Jeesuse jüngrid pidasid tühjaks jutuks, kui naised tulid haua juurest ning teatasid kohtumisest inglitega (Mk 16:11; Lk 24:11)? Miks pidi ülestõusnu tõestamiseks näitama jüngritele oma haavu (Jh 20:20)?

Pärast metsikut piinlemist ristil ning kindluse mõttes talle oda südamesse torkamist (Jh 19:34) oli surnuist üles tõusmist uskuda muidugi (meie meelest) keerulisem, kuid peaküsimus ja kõhklemise põhjus oli evangeeliumide põhjal kummatigi: kas see, kes väidab enda olevat Jeesuse, on ikka Tema ise? Sest mitte keegi – ei Jeesust väga armastav ja leinav Maarja Magdaleena (Jh 20:14), ei Emmause poole teel olevad jüngrid (Lk 24:15.31) ega kümme apostlit (Lk 24:37.41) ei tundnud Teda ära ning Ta pidi konkreetselt tõestama, et Ta ei ole tont, süües kala nende silme ees (Lk 24:42j). Ei olnud sugugi nii, et vaid uskmatu Toomas kahtles, vaid nad KÕIK NÕUDSID ilmunult demonstreerimist, et ta on identne nende Õpetaja Jeesusega.

Antiiksed kreeklased uskusid hinge surematust ning neid ajas naerma jutt ihu ülesäratamisest (Ap 17:32), ent juutidel ei olnud tollal mingiks probleemiks uskuda liha ülestõusmise võimalikkust: Matteuse järgi koos Jeesuse ülestõusmise ja templi vahevaiba kaheks kärisemisega „hauakambrid avanesid ja ärkas üles palju pühade ihusid ja need väljusid hauakambritest“ ning need käisid ennast Jeruusalemmas näitamas (Mt 27:52j). Küsimus oli: kas ilmumiste puhul on tegemist SAMA isikuga, kes tapeti? Sest kurat on kaval ja „saatan ise moondab ennast valguse ingliks“ (2Kr 2:11).

Jurist Paulus – kirjatundja oli suuresti seadusetundja – teadis, kui tema üle kohut peeti, milliste asjade arutamisele süneedrium suunata. Kuna vaid vanameelsed saduserid ei uskunud ingleid ega surnute ülestõusmist, hüüab ta suurkohtus: „Minu üle mõistetakse kohut lootuse ja surnute ülestõusmise pärast!“ Kohemaid on kogu variseride vennaskond, kelle hulka ka tema oli kuulunud, ta selja taga ning sõdib vahvasti: „Meie ei leia midagi paha selles inimeses. Võib-olla ongi vaim või ingel temaga rääkinud!“ (Ap 23:6–9).

Oleks kena, kui kõik luterlased usuksid, st peaksid õigeks kiriku dogmasid, nt Kristuse neitsistsündi ning et Ta on „alla läinud põrguhauda“ (descendit ad inferos). Enamik usubki. Paraku „Kurat usub ka, et Jumal on olemas, usub rohkemgi kui meie – ega ta sellepärast veel õndsaks saa!“.

Mu sõbrad! Kas olete mõelnud sellele, et evangeeliumides on ainult üks mees, kes ütleb Jeesusele, et Ta on Jumal? Jah, et Jeesus on Jumala Poeg (Mt 16:16), seda küll, aga et Issand ja Jumal?