Nädala mõte

„Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu“ (Lk 12:35).

Advendiajal vaatame taas tuleviku poole, jõulude ja uue aasta suunas ning mõtleme tulevaste asjade peale. Mida me ootame või loodame? Elukvaliteedi paranemist, paremaid inimsuhteid, uut töökohta, uusi väljakutseid? Vahel kerkivad ka küsimused: mis on elamise ja ootamise mõte? Mida on meil üldse loota? Kuipalju keegi veel tõe järele küsib, pole kindel, sest nn tänapäeva inimesele (nagu öeldakse) ei olevat tõeküsimus enam tähtis. Oluline olevat üksnes „oma tõe“ leidmine ja hea äraelamise kättesaamine.

Mille põhjal ära tunda „tänapäeva inimesi“? Kes nad on? Vaevalt sobivad selleks määratluseks „rullnokad“, st ümara nokaga spordimütse kandvad noored, kes on juba keskikka jõudnud. Pigem tuleks rääkida praegusest „lödipükste“ põlvkonnast, kelle põlvini ulatuv jalgevahe reedab kandjate vaimulodevust. Või mõelda „kaltsakpükste“ kandjaile, kelle katkist hinge paljastavad lõhki kistud teksad? Sellised ilmekad persoonid pole aga ainsad, kes iseloomustavad praegust aega. Riietuse poolest jäävad enamiku inimeste hoiakud varjatuks.

Sageli öeldakse, et tänapäeva inimene – või „moodne inimene“, nagu väljendavad sakslased (der moderne Mensch) – on relativist. Relatiivne tähendab suhtelist. Tänapäeva inimesele on kõik suhteline, sest meie „moodne aeg“ nõuab kõiksuguste erinevuste sallimist. Võiks öelda, et iga suhe on suhteline ja mida rohkem suhteid, seda suhtelisem kõik on (see kehtib muuseas ka abielusuhete kohta!). Tagajärjeks on, et kahaneb üldkehtivate tõdede hulk, mida järgivad ja tunnustavad endastmõistetavalt kõik. Pigem muutuvad koormavaks rohked seosed ja asjaolud, mis ümbritsevad ja tõmbavad meid.

Kuidas leida lahendeid elukeerukustes? Mis annaks elule mõtte ja näitaks teed tulevikku? Kas võime saavutada kindlapiirilisema tõe?

Mõnikord väidetakse, et objektiivset tõde ei olevat olemas. Seda vaadet esindab uususundina tuntuks saanud New Age, kelle usu kokkuvõtet tsiteerib Ameerika Ühendriikide astrofüüsik ja teaduskirjanik CARL SAGAN oma teoses „Deemonitest vaevatud maailm“ (2006): „Sellist asja nagu objektiivne tõde pole olemas. Me kujundame oma tõe ise. Pole olemas objektiivset reaalsust. Me teeme ise oma reaalsuse. On olemas spirituaalseid, müstilisi või sisemise teadmise viise, mis on kõrgemad meie tavalistest teadmisviisidest. Kui kogemus tundub reaalsena, siis see ongi reaalne. Kui idee näib õigena, siis see ongi õige. Reaalsuse tõelist loomust me ei saa tundma õppida. Teadus ise on irratsionaalne või müstiline. See on lihtsalt üks usk, uskumuste süsteem või müüt teiste kõrval. Pole tähtis, kas uskumused on tõesed või mitte, niikaua kuni need sinu jaoks midagi tähendavad“ (lk 185).

Paraku on sellistes väidetes üks tõde ikkagi seatud teistest kõrgemale – see, et polevat olemas objektiivset tõde, on tõstetud ise üldkehtivaks ehk objektiivseks tõeks. Mis eesuksest välja visatakse, poeb tagauksest tagasi sisse! Üldiselt peetakse objektiivseks tõeks seda, mis sobib kokku objektiivse tegelikkusega, ehkki meie oma inimlikus piiratuses saame tõe tundjad olla ainult suhteliselt, relatiivselt.

Vahel öeldakse, et tõde olevat südame, mitte mõistuse asi. Oma südame ehk sisetunde kaudu me tajume erineval viisil ilmnevat, kuid ikkagi ühte kehtivat tõde. Selle põhjenduseks, et tõde ei ole leitav mõistusega, on kulutatud suures koguses mõistust. Seepärast sobib siia taas Carl Sagani poolt toodud tsitaat ühelt varasemalt ameeriklaselt USA vabadusvõitluse päevilt: „Kes mõistuse kehtetuks tunnistavad, peaksid tõsiselt järele mõtlema, kas nad argumenteerivad mõistuse vastu mõistusega või ilma mõistuseta; kui mõistusega, siis sellega nad kehtestavad printsiibi, mida nad ise üritavad ümber lükata; kui aga ilma mõistuseta (mida nad enesega kooskõlas olles peaksid tegema), on nad mõistuspärasuse veenmise alast väljaspool ega vääri seda, et nendega mõistuspäraselt vaielda“ (lk 192).

Teisisõnu ei tohi ka mõistust kõrvale heita, et siduda tõde ainult südamega. Süda ei ole paljalt verepump meie rinnus, vaid tähendab algselt pigem keskpunkti (vrd pliiatsi- või õunasüda). Süda on inimese keskmes asuv tundlik organ, mis reageerib põksumisega, kui miski meid sügavasti puudutab. Meie südames ehk hinge keskpunktis kohtuvad tunded ja mõtted, seal asub usk ja armastus, vaist ja õiglustunne. Seepärast kinnitab ka Jeesus, kui temalt küsitakse, milline käsk on kõige tähtsam: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega ja kogu oma jõuga!“ (Mk 12:30). Südames ühinevad tunded, mõistus ja kogu meie jõud!

See, et me advendiajal tulevikku vaatame, pärineb kristlikust tõeilmutusest. Tollel jõulueelsel ajal me mõtleme Kristuse tulemisele (ladina „adventus“ = 'tulemine, saabumine'). Ükskord on Ta juba tulnud minevikus, ükskord tuleb Ta tulevikus. Olevikus on meil võimalus Vaimu kaudu usu läbi osa saada sellest tõest, mille avaldab Jumal rõõmusõnumina – kurja võitmisest ja elu ülestõusmisest Jeesuses Kristuses, nii et meiegi elu saab täidetud lootusega. Kui palju keegi suudab ära tunda kristliku ilmutuse tõepära, on ilmselt erinev, kuid iga inimest on kutsutud tõe poole suunduvaks teekäijaks. Tõega, mis vastab viimselt Jumalaga, on võimalik kokku sobida tõemeelse teekäija ulatuses.

„Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu!“ Jeesus hoiatab selle lausega, et me ei muutuks liiga hooletuks. Idamaalasel olid maalilised pikad rõivad, kuid tööd tehes ja teele minnes oli kasulik lendlevad hõlmad ülespoole kinni siduda. Samamoodi tuleb meilgi kinni köita ehk kontrolli alla võtta kõik nõrkused ja lendlevad pahed, mis segavad teekonda tõe poole. Et me minna näeksime, tuleb meil hoida lambid põlemas, sest pimeduses pimedusejüngreid järgides kukume me paratamatult auku.

Kui keegi pole veel teelkäijaks asunud, siis on käes aeg seda teha. Tõde selgub praktika, mitte teooria kaudu. Mitte ainult usuinimesed, vaid ka teaduserahvas tunneb katse ehk eksperimendi asendamatut tähtsust mis tahes uurimistöös. Vöötagem meiegi niuded ning kõndigem lampide valguses mööda tõe poole suunduvat teed!

Lootusrikast advendiaega!