„Ole väga rõõmus, Siioni tütar, hõiska, Jeruusalemma tütar! Vaata, sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja. Tema on alandlik ja sõidab eesli seljas, emaeesli sälu seljas“ (Sk 9:9). Aamen.
On advendiaja, nn tulemisaja esimene pühapäev. Advendiaja ladinakeelne nimetus „Adventus Domini“ tähendab tõlkes 'Issanda tulek'. Advendiaja esimese pühapäeva evangeeliumitekstiks on keskajast pärit traditsiooni kohaselt lugu Jeesuse saabumisest Jeruusalemma, kui Ta ratsutas sinna alandlikult eesli seljas. Nõnda sai elavaks 6. sajandil enne Kristust elanud prohvet Sakarja ennustus rahukuninga tulekust. Sellest mõttest lähtub ka pühapäeva vana ladinakeelne nimi „adventus humiliationis“, 'alandumise advent'.
Sakarja oma prohveteeringus ei ütle oodatava kuninga nime. Uuest Testamendist, mis kirjeldab sündmusi, mis toimusid umbes kaks tuhat aastat tagasi, saame teada, et tema nimi oli Jeesus. Tutvume Tema imelise sünnilooga jõulude ajal, mis ongi meie jaoks Tema sünni meenutamise pühad. Paljude tänapäeva inimeste jaoks on need ainsad kiriklikud pühad, mida nad teavad ja mis neile mingil määral korda lähevad. Jõulusõimest edasi ei ole nad valmis minema, sest teavad, et see võib olla ohtlik. Lugu Jeesusest võib nakatada, muutuda väga isiklikuks, puudutada väga isiklikult. Muuta inimese olemust, pöörata pea peale senised arusaamad ja veendumused. Muuta kogu elu. Suunata see rajale, mis võib vahel olla hirmutav ja raske, kuid on samas vägev ja kaunis.
Astugem aga mõtetes täna siiski jõulusõimest edasi, nagu paar kuud tagasi tegid need inimesed, kes pühapäeval siin pühakojas altari ees leeriõnnistuse vastu võtsid ja seega Jeesuse ka oma kuningaks, oma Issandaks tunnistasid.
Nimi Jeesus, mis jõululapsele anti, oli tavaline juudi mehenimi. „Kristus“ kreeka keeles või „Messias“ heebrea keeles, nagu Jeesust hiljem kutsuma hakati, olid aga tiitlid, mis tähistasid valitsejat, kuningat. Pühapäeva evangeeliumitekstist, mida loeti altarist, kuulsime, et Jeesus sõitis Jeruusalemma eesli seljas – täpselt nii, nagu prohvet Sakarja oli sajandeid varem Messia tulekut ennustanud. Oli üldiselt teada, et Jeesus oli inimestesse suhtumises äärmiselt õiglane: kiitis ka oma vaenlasi, kui nood seda väärisid, ja noomis oma õpilasi, kui need olid pikaldased õppima. Jeesus aitas oma imelise väega paljusid, sõltumata nende positsioonist või varalisest seisust – seda kõike saame lugeda evangeeliumitest. Samuti klapib – prohvet Sakarja on tulevast kuningat, Messiat, õiglase ja aitajana kirjeldanud. Jeesus oli teinud palju imelisi ja vägevaid tegusid, oli sõnaosav õpetaja, kes tundis hästi pühakirja ja kõneles sellest nii, nagu oleks Tema selle autor. Ta oli saavutanud rahva hulgas suure tuntuse ja populaarsuse. Kõik tunnused klappisid.
Kuid oli miski, oli üks asjaolu, mis segas tollal elanud inimesi ja segab ka tänapäeva inimesi nägemast ja tunnustamast Jeesust kui kuningat, kui Jumala poolt maailma saadetud valitsejat. Prohvet Sakarja tunnistas kuningas Messia kohta, et Tema on alandlik. Evangeeliumid, mis Jeesuse elust kirjutavad, kõnelevad sellest, et kogu Tema elu, sünnist ristisurmani, täitis alandlikkus. Apostel Paulus kirjutas filiplastele Jeesusest: „Sest Tema, kes olles Jumala kuju, ei arvanud osaks olla Jumalaga võrdne, vaid loobus iseenese olust, võttes orja kuju, saades inimese sarnaseks; ja Ta leiti välimuselt inimesena. Ta alandas iseennast, saades kuulekaks surmani, pealegi ristisurmani“ (Fl 2:6–8).
Ka Jeesus ise õpetas alandlikkust. Ta ütles oma õpilastele: „Võtke enda peale minu ike ja õppige minult, sest mina olen tasane ja südamelt alandlik ja te leiate hingamise oma hingedele (Mt 11:29). Lausa mitu korda Ta hoiatab, et igaüht, kes ennast ise ülendab, alandatakse, ja kes ennast ise alandab, seda ülendatakse (Mt 23:12; Lk 14:11).
Alandlikkus ei ole tänapäeval, välisele hiilgusele ja edule orienteeritud ühiskonnas, just hinnatud omadus. „Alandlik valitseja“ kõlab näiteks meie Eesti tänapäeva kontekstis, kus kõik kisuvad kõikidega, suisa võimatuna – ta pandaks ju elusalt nahka. Valitseja alandlikkus ei ärata usaldust. Eestlased ei ole alandlikkuses juba kaua aega midagi positiivset näinud, eriti ajast, mil pühakiri ja kirik kaotasid sellel maal võõra, Jumalat eitava võimu poolt teostatud ajuloputuse tulemusel inimeste elus oma senise tähenduse. Kadus ju koos sellega ka arusaam, mida tähendab mõiste „alandlikkus“ – pühakirjas ja kristlikus mõttes. See pühakirja mõiste sisustati uuesti ilmalikult ja negatiivselt. Keeleteadlane Andrus Saareste on oma ,,Eesti keele mõistelises sõnaraamatus’’ leidnud, et mõiste „alandlikkus“ on eesti keeles seotud allaandmise, taltsas olemise, lömitamise, alistumise, allumise, truualamlikkuse ja selgrootusega. Mõistega „alandlik inimene“ on tähistatud ka pugejaid, tallalakkujaid, kintsukaapijaid, tuhkatriinusid, orje ja vagasid. Parimal juhul tagasihoidlikke. Tänapäevases variandis võiks alandlikkusele vastata ehk mõiste „pehmo“. Sellistes tähendusvarjundites alandlik valitseja ei sobi tõesti kellelegi.
Aga- mitte keegi, kes vähegi pühakirja tunneb, ei saa Jeesuse kohta öelda pehmo, süüdistada Teda orjameelsuses, võimukandjate ees lipitsemises, arguses, kellelegi meeldida püüdmises. Ta kuulutas julgelt tõde ning temas polnud kübetki kartust oma positsiooni, oma autoriteedi pärast. Teda kardeti, sest Tema ise ei kartnud. Tema kuulutatud tõde ei meeldinud inimestele, eriti võimumeestele, ja seetõttu Ta tapetigi – Ta oli tülikas, alistamatu, ei läinud kompromissidele. Samas polnud Jeesus ülbe ega üleolev. Ta võitis inimeste sügava poolehoiu sõbralikkuse, lahkuse ja armastusega. Sellega, et inimesed tundsid, et Jeesus on alandlik Jumala ees.
Jah, just seda sisaldab mõiste „alandlikkus“ piibellikus tähenduses. Alandlik ollakse ennekõike Jumala, oma Looja ees, mõistes oma madalust, oma ebatäiuslikkust Temaga võrreldes. Alandlik inimene püüab suhtuda endasse ausalt ja objektiivselt ning ta teab oma positsiooni Jumala ees, Jumalast madalamal. Ta ei püüa trügida Jumala troonile. Lisaks tunnustab alandlik inimene seda, et paljudel tema kaasinimestel on temast paremaid omadusi, nad on temast tublimad, ning see teadmine ei tekita temas kibestumist, vaid toob talle isegi rõõmu. Seega alandlikku inimest ei kibesta kadedus ega mata enda alla kiivus. Tõeline alandlikkus aitab hoida kaasinimestega häid suhteid ning tunda end emotsionaalselt kindlalt ja stabiilselt. Alandlikkus tähendab tunnistamist: „Ma ei saa oma eluga üksi hakkama. Ma sõltun Jumalast.“ Tõeline alandlikkus on siiras, see ei ole teesklemine, poosetamine. Alandlikkus ei ole passiivne olek, vaid aktiivne ja julge tegevus.
Alandlikkus tähendab valmidust teenida. Teenida Jumalat oma kaasinimese teenimise kaudu, ilma neid kuningaseisusesse upitamata. Oleme kindlasti kõik kuulnud ütlust „Klient on kuningas“. Alandliku inimese jaoks ei saa klient, kes maksab, kunagi kuningaks, ükskõik kui suuri summasid ta ka välja ei laoks. Alandliku inimese jaoks ei ole teist kuningat, teist valitsejat kui Jumal. Alandlikkus ei ole mingil juhul nõrkade voorus. Nõuab tohutut tahtejõudu, et võita endas oma isekus, suruda maha oma suur ego. Alandlikkus on iseloomulik just väga julgetele ning mõjuvõimsatele juhtidele. Võiks lausa öelda, et alandlikkus on valitseja võimekuse garantiiks. On ju alandlik valitseja avatud Jumalale, et võtta Temalt, Kõigevägevamalt, vastu tarkust ja jõudu, mis on rahva juhtimiseks, tema teenimiseks, hädavajalikud.
Eelmisel pühapäeval kõneldi jutluses põgusalt sellest, et meie maailma ja terve inimkonna võivad hävitada kolm üksteisega lahutamatult seotud A-d: argus, ahnus ja alatus. Argus surma looriga varjatud tuleviku ees, mis sunnib alatuse abil kokku ahnitsema maiseid varasid, lootuses nende abil endale kuidagi tulevikku, eluaega juurde hankida.
Võti maailma päästmiseks peitub samuti kolmes A-s: alandlikkuses, arukuses ja armastuses. Alandlikkus oma Looja, Jumala ees tunnistamine, et vajame Teda oma ellu, vajame Tema abi, laseb meil ennast Jumalale avada ja võtta Temalt vastu taevast tarkust, mis teeb arukaks, aitab võitu saada argusest, vabaneda ahnusest ja valida alatuse tee asemel teeniva armastuse tee. Tee, mille näitas meile kaks tuhat aastat tagasi ette kuningas Kristus, tee, mida Ta ise meile ette elas, tee, mis viib surmast läbi igavesse ellu.
Kirikuisa Augustinus olevat kord öelnud: „Kui te küsite minult, mis on kõige olulisem element Jeesus Kristuse õpetuses, vastaksin ma teile: esimene on alandlikkus, teine on alandlikkus ja kolmas on alandlikkus.“ Alandlikkus on üks eheda kristliku elu alustalasid, sest see on armastuse eluase.
Jumal ise, see kõigeväeline ja kõigevägevam, on meid nõnda armastanud, et Ta valis alandlikkuse tee. Igaviku ja kõiksuse isand sai oma poja kaudu inimeste teenijaks – nende valitsejaks. Ta on tulnud oma poja, Jeesuse Kristuse kaudu meie juurde, meie madalusse, et meid sellest vabastada ja enda juurde kõrgustesse tõsta. Evangelist Johannes on kirjutanud: „Jumal on armastus.“ Apostel Paulus aga kirjutab: ,,Armastus on pika meelega, armastus hellitab, ta ei ole kiivas, armastus ei kelgi ega hoople, ta ei käitu näotult, ta ei otsi omakasu, ta ei ärritu. Ta ei jäta meelde paha, tal ei ole rõõmu ülekohtust, aga ta rõõmustab tõe üle. Ta lepib kõigega, ta usub kõike, ta loodab kõike, ta talub kõike. Armastus ei hääbu kunagi“ (1Kr 13).
Soovin meile kõigile advendiaja ja uue kirikuaasta alguses, et me saavutaksime tõelise alandlikkuse. Sellise alandlikkuse, nagu oli meie Issandal Kristlusel, meie kuningal. Alandlikkuse, mis viib armastuse teed mööda meie Taevase Isa Jumala juurde, ellu, mis kunagi otsa ei lõpe. Aamen.
