Jeesus ütles: „Aga kui Inimese Poeg tuleb oma kirkuses ja kõik inglid temaga, siis ta istub oma kirkuse troonile ja ta ette kogutakse kõik rahvad ja ta eraldab nad üksteisest, otsekui karjane eraldab lambad sikkudest. Ja ta seab lambad oma paremale käele, sikud aga vasakule käele. Siis ütleb kuningas oma paremal käel olijatele: „Tulge siia, minu Isa õnnistatud, pärige kuningriik, mis teile on valmistatud maailma rajamisest peale! Sest mul oli nälg ja te andsite mulle süüa, mul oli janu ja te andsite mulle juua, ma olin kodutu ja te võtsite mu vastu, ma olin alasti ja te riietasite mind, ma olin haige ja te tulite mind vaatama, ma olin vangis ja te tulite mu juurde.“
Siis vastavad õiged talle: „Issand, millal me nägime sind näljasena ja toitsime sind, või janusena ja jootsime sind? Millal me nägime sind kodutuna ja võtsime su vastu, või alasti ja riietasime sind? Millal me nägime sind haigena või vangis ja tulime su juurde?“ Ja kuningas vastab neile: „Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle.“
Siis ta ütleb ka vasakul käel olijatele: „Minge ära minu juurest, te äraneetud, igavesse tulle, mis on valmistatud kuradile ja tema inglitele! Sest mul oli nälg ja te ei andnud mulle süüa, mul oli janu ja te ei andnud mulle juua, ma olin kodutu ja te ei võtnud mind vastu, ma olin alasti ja te ei riietanud mind, ma olin haige ja vangis ja te ei tulnud mind vaatama.“
Siis vastavad ka need: „Issand, millal me nägime sind näljasena või janusena või kodutuna või alasti või haigena või vangis ja ei ole sind teeninud?“ Siis ta vastab neile: „Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete jätnud tegemata kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete jätnud tegemata minulegi.“ Ja need lähevad igavesse karistusse, õiged aga igavesse ellu.““ (Mt 25:31–33).
Sellel pühapäeval on mitu nime. Kuningas Kristuse püha ja igavikupühapäev ja surnutemälestuspüha. Seepärast asetan siia kolm mõtisklust, pilti. Esimeses neist kasutan ka hea sõbra Mårten Anderssoni mõtteid:
KUNINGAS KRISTUS
Kummaline, kõik algas öösel, kui oli külma, kodutust ja pimedust. Keegi ei tahtnud avada ust, midagi anda. Igal olid oma probleemid, omal muresid küll, omalgi vähe asju ja aega. Nii perel, Pontius Pilatusel kui ka Augustinusel. Ja kõigest hoolimata sündis laps. Täht süttis – taevas ei olnud enam must. Kas midagi paremat oli tulemas? Oli mingi lootus? Ööst sai päev ja päev päevade reaks. Laps kasvas, nii nagu lapsed peavad kasvama.
Aastad möödusid. Päevi tuli juurde. Tuli ka süüdistusi: Tema on ohtlik! Tervendab haigeid, äratab ellu surnuid, teeb hämmastavaid imetegusid. Rahvas imestab, aeg-ajalt koguneb Tema ümber tuhandeid ja nemad tahavad Temast endale kuningat teha. Juhid on segaduses. Ega niimoodi ei tohi! Sellist segadust küll vaja ei ole. Kui kuuldus sellest Rooma ulatub, võetakse siinsetelt võimukandjatelt võim. Parem olgu haiged endistviisi haiged ja surnud surnud. Vesi olgu vesi ja vein olgu vein. Kõik kindlana tundunu paiskub muidu segamini.
Ja siis tuli see õnnetu reede. Tuli pimedus ja surm. Taevas oli must ja maa värises. Kõik oli segasem kui iial varem.
Pontius Pilatus pesi oma käed puhtaks. Tehke temaga, mida te tahate. Ei ole see minu mure. Võtke oma kuningas – lööge ta risti. Ja nemad teatasid, et neil ei ole kuningat, on vaid keiser. Kas meil on kuningas – kes võib päästa surmast, kinkida igavese elu Tema imelises kuningriigis – või vaid keisrid – ajutised ja ekslikud?
Aga seal kahe tuhande aasta kaugusel Kristuse okaskroon ei sära. Teravad astlad teevad halba veel halvemaks. Elu on päris keeruline.
Aastatuhanded mööduvad nagu mõni päev. Ükskord saab kõik otsa. Rahvas on jälle pimeduses ja segaduses. Jälle on öö ja külm ja kodutus. Tähte pole näha ja kui olekski, kes seda vaataks. Inimestel on piisavalt muret. Nad ei oska enam oma silmi ülespoole tõsta. Rahvad voolavad maailma äärest ääreni. Murelikke, haigeid, vaevatuid, nälga ja üksildust kannatavaid on siinsamas meie lähedal, aga kui muudkui askeldad, vaatad ekraane, kaod töösse või irratsionaalsesse ilma, siis seda ei näe. Ei näe isegi lähedalolevate häda, kõrvalolijate kurbust, ligimese leina, valutundvate vaeva.
Vähesed hoolivad. Paljud pesevad oma käed puhtaks. Pole minu asi. Pole kellegi asi. Võõras mure. Kogu maailm saab täis võõrast muret. Taas tuleb pimedus. Saabuvad lõpp ja algus – korraga.
Pimeduses on midagi näha. Särav kroon! Maiste kuningate aeg on möödas. Maiste valitsuste ja ülemuste aeg on läbi. Särav kroon. Sõbralik pilk.
„Ära karda! Ma olen siin – Meie oleme koos.“
*
SURNUTEMÄLESTUSPÜHA on üha, sest need, kes mu juurest läksid, kes mu südamesse end elama sättisid, kellele ukse avasin oma südame päiksepoolsesse tuppa, nad läksid ja jäid. Nemad ei kao. Nad on ja nad jäävad nii kaua, kui olen ise – nii kaua, kui antakse aega ja mälu siin. Kunagi lähen ka mina sinna, kus äraläinud on eel, sest surm pole lõpp, vaid edasitee.
Kas need, kes läksid mu eel, ootavad mind? Ma ei tea. Küllap ootavad, sest siingi nad ootasid mind, hoolisid minust. Armastus pidi jääma. See ei kao kuhugi. Kui palju minus seda on ja on olnud – seda, mis ainsana jääb? Kes seda teab. Nemad ehk teavad, kes läksid. Tunnevad seal just selle armastuse järgi ehk minugi ära. Näojoonte ja kõnnaku järgi ei saa nad mind tunda. Sellest ei jää ju tuhkagi järele. Kõik selline kaob. Jääb armastus ja Kuningas teab sellest kõike – minugi armastusest ja ükskõiksusest, soojusest ja külmusest, kohtumõistmistest ja andeksandmistest. Teab nendestki kõike, kes on juba läinud ja kes ikka elavad mu südame päiksepoolses toas. Kuningas Kristus – ole Sina neile armuline. Sina saad neile ja meile anda päiksepoolse toa oma igavikus. Ma palun nende pärast – palun juba ka enda pärast – ole meile armuline ja aita meil kord kokku saada Sinu igaveses valguses.
*
IGAVIK
Ernst Enno on kord arvanud:
„Meil igavikud ees ja igavikud taga
Kui siia jõudsime, eks edasi ka veel.
Sa vaata, kõik, mis ümber, neist ei ükski maga,
Nad kõik on omal astmel, kõik on omal teel ...“
Jah, tal on õigus. Kui siia jõudsime, eks edasi ka veel. Elu on igavene ja me kõik oleme omal astmel, omal teel, aga kus ja kuhu see meie oma tee meid viib? Kas igavikku, milles on lõputut valgust ja armastust – Jumala armastuse hõlma? Küllap see sõltub sellest, millisel teel me oleme. Kas oma või Tema teel. Kuidas see laulik kord palus:
„Uuri mind, oh Vägev, tunne minu südant, proovi mind ja tunne ära mu mõtted! Kae, ons vaevatee mu sees, ja juhata mind igavikuteele.“
Kuid miks on need kaks sõna nii sarnased, miks on neil nii palju ühiseid tähti: igavik ja igav? Ega igavikus pole siis igav. Sikud-sokud sinna ei pääse. Nende rongisõit lõpeb Kristus Kuninga palge ees – vasakpoolses kraavis. Nemad peavad leppima igavese hirmsaga. Lõputu õudusega. Igaveses tules. Igav seal kindlasti ei ole. Pidevalt midagi toimub. Tahaks, et lõppeks, aga seda ei sünni. Issand, aita, et meie ei hakkaks siin, selles Sinu antud maises ajas igavlema, sest paljud, kellel on igav, hakkavad tegelema rumaluse ja lollusega – kõige sellega, mis juhib neid lõputusse õudusesse. Päästa meid igavlemisest ja ükskõiksusest. Juhi meid armastusse, mis jääb.
Aamen.
*
(Foto: Sven Arbet)