Pühapäeval kõneldi vajadusest valvata. Annaksin sulle, hea lugeja, sellesse nädalasse kaasa mõtiskluse, mille kirjutasime kord koos Ahvenamaa praosti Mårten Anderssoniga.
Matteuse evangeeliumis (7:7–8) tõotab Jeesus: „Paluge, ja teile antakse, otsige, ja te leiate, koputage, ja teile avatakse, sest iga paluja saab ja otsija leiab ja igale koputajale avatakse!“
Johannese Ilmutuse raamatus (3:20) ütleb Jeesus: „Ennäe, ma seisan ukse taga ja koputan. Kui keegi kuuleb mu häält ja avab ukse, siis ma tulen tema juurde sisse ning söön õhtust temaga ja tema minuga.“ Aamen.
Päevast sai jälle õhtu. Taevalael on veel näha pilvi, mis ruttavad oma rahutuses edasi, et pärale jõuda. Kus see pilvede „päralejõudmine“ võiks olla? Pimedus kasvab üha rohkem. Vaevalt veel midagi näha. Silme ees avaneb hirmuäratav tühjus.
Ja siis minu ees – kuigi ma ei näe eriti midagi, sest on pime – ta ikkagi on. Üks uks.
Vinguv tuul ja läbi riiete ja keha pugev külm ning mina siin selle ukse taga oma abituses kõhklemas. Kas ma julgen? Ei julge vist ... õhtusel tunnil keset pimedust. Aga siiski. Tahaks nii väga! Esimesed koputamised on häbelikud ja kartlikud. Pimedas kajavad aga needki nagu rusikahoobid. Millepärast siin ei ole valgust ega korralikku uksekella, et saaks anda märku. Ja ma muudkui koputan, kasvava julgusega. Paks tammepuust uks kõlab kui tühi pada. Paistab, et kogu maja kajab. Vist ei juhtu midagi. Pean vist edasi sammuma, just nagu pilved liiguvad rahutult edasi.
Ja siis juhtub ikkagi ime: keegi teeb ukse lahti. Lukk krigiseb, keegi keerab võtit. Veidi valgust paistab välja. Püüan oma hääle selgeks köhida, et seletada, kes ma olen, et mul on külm, et ma ei näe midagi, ja et äkki võiks ainult hetkekski sisse tulla, sest ma pole ju mingi halb inimene, kes lihtsalt heast peast ja põhjuseta trügib teiste inimeste juurde pererahvast häirima ja hirmutama. Ma olen hädas ja vajan hetkeks valgust ja soojust ning kedagi, kes oleks minuga. Kas või vaid üheks silmapilguks, et koguda teekonna jätkamiseks julgust.
Ta vaatab mind. Ma ei näe otseselt, et ta vaatab, aga ma tunnetan selgelt, et keegi vaatab, ja valguse kumas on näha ta silmad, mis on julgust – ja tundub, et isegi hellust! – täis. Siis kuulen ma tema sõnu: „Tule sisse, laud on kaetud, sööme koos!“
„Oi ei, mis te nüüd, ega ma nii mõelnud, tahtsin ainult hetkeks ukse juures peatuda. Oi ei, ärge hakake minu pärast vaeva nägema, mulle piisaks klaasitäiest veest.“
Kuid tema ei anna alla. Mul on kummaline tunne, et ta ootas just mind ja et laud ongi kaetud kahele. Kuna kedagi teist pole kusagil näha, tekib aimdus, et see kõik ongi minu jaoks valmistatud. Kuid kuidas sai tema mu tulekust teada, kui ma isegi ei teadnud seda?
Ja siis ma ikkagi istun laua taga, linane tärgeldatud salvrätik põlvede peal, ja tema loeb palve: „Meie täname sind, hea Taevane Isa, sest Sa oled hea ja Su heldus kestab igavesti.“
Me hakkame sööma. Sest ma olin oodatud, Tema ootas mind ja mina jõudsin pärale. Kaob kõhklemine ja kokutamine. Oleme koos, sööme. Ei, me ei söö vaikuses – sõna järgneb sõnale, valmistab järgmistele teed ja lõpuks need muudkui voolavad – ilusad sõnad, mis räägivad headest asjadest.
Teate, ma olen vist õnnelik! Imelikul kombel õnnelik. Keegi ootas mind ja ma jõudsin pärale ja sain nautida silmade sära ja kõike muud, mis siin õhtuselt hämaras toas oli. Isegi sööki.
Kui sa aimad, et Ta ootab ka sind, siis koputa julgesti, ära karda! Ära anna alla! Tema teeb küll lahti. Kõik, mida saab veel lahti teha. Ja siis tuleb selgus, et uks avaneb ka sulle ja kõik vajalik on ette valmistatud. Sindki on oodatud. Mäletad, Tema tõotas just seda ja Tema ei ole unustanud, ei ole käega löönud. Tema, kes lubas: „Paluge, ja teile antakse, otsige, ja te leiate, koputage, ja teile avatakse, sest iga paluja saab ja otsija leiab ja igale koputajale avatakse!“
Ja siis ühel päeval vahetuvad kohad. Sina oled sees ja Tema koputab sinu uksele. Ja Sina saad avada, nii nagu Tema kord avas Sulle, siis kui sina seda nii väga vajasid. Ta koputab ja seisab erinevate nägude, riietega, vana või noorena, lapse või vanurina sinu ukse taga ja sina pead otsustama, kas lased Tema sisse, leiad Tema jaoks aega, loed Tema silmist Tema soove ja püüad Temale kinkida parimat, mis sul on. Ja äkki sa taipad, et kõik see parim, mis sul on, on Tema kingitus ja sa saadki Talle anda vaid seda, mida Tema on sinule kinkinud.
Ta ütles: „Ennäe, ma seisan ukse taga ja koputan. Kui keegi kuuleb mu häält ja avab ukse, siis ma tulen tema juurde sisse ning söön õhtust temaga ja tema minuga.“
Miks õhtust? Püha õhtusöömaaeg. Sellestki Tema vist kõneleb. Uks on meile avatud, Tema häält on võimalik kuulda. Tema Sõnad ei ole peidus. Tuleb lihtsalt vaikseks jääda, kuulata, leida aega Tema jaoks, kes on kinkinud meile kogu meie aja ja tahab kinkida igaviku.
PALVE: Issand, anna mulle julgust koputada ja loota, et Sa avad ka mulle, ja aita mul kuulda Sinu koputusi ja Sinu Sõnu. Ilma Sinuta ei ole meil igavikku, tulevikku ega olevikku. Jää meie juurde, sest õhtu jõuab ja päev veereb. Aamen.
