„„Kes neist kolmest oli sinu arvates ligimene inimesele, kes oli sattunud teeröövlite kätte?“ Seadusetundja ütles: „See, kes tema peale halastas.“ Jeesus ütles talle: „Siis mine ja tee sina nõndasamuti!““ (Lk 10:36–37).
Need sõnad ütles Jeesus halastaja samaarlasest rääkivas tähendamissõnas, mis kirikuisa Augustinuse sõnul kirjeldab iga inimese elukäiku. Selles jutustuses läks üks inimene Jeruusalemmast alla Jeeriko poole ja sattus teeröövlite kätte. Need võtsid tema riided, peksid teda ning jätsid ta poolsurnuna maha. Teekond suundub mägedel asuvast Jeruusalemmast Surnumere orgu, mis asub mitusada meetrit allpool merepinda. Nii kulgeb ka inimese maine elutee sünnist surma poole – Eedeni rahuriigist hukatuse poole. Teepeal ründavad teda röövlid ehk kurat, lüües talle surmahaava. See hukutav haav pärandub inimkonnas edasi nn pärispatuna, millest keegi enam oma jõududega ei parane.
Juhtumisi tuli aga keegi preester sedasama teed ja mõne aja pärast ka templiteenistuja leviit – mõlemad läksid kannatanust kaarega mööda. Aga sama teed tuli ka samaarlane. Kui ta jõudis haavatuni ja teda nägi, hakkas tal hale ja ta astus ligi, sidus mehe haavad, valas nende peale õli ja veini, tõstis ta oma muula selga, viis öömajale ning kandis hoolt tema eest. Preester ja leviit esindavad juudi seadust ja templikultust – kumbki ei aita inimest. Neil on ettevalmistav ülesanne, kuid nad on võimetud ravima. Nad ei uuenda inimese hinge, et see ei oleks enam kalk ligimese suhtes. Nüüd tuleb halastaja samaarlane ehk Jeesus, kes seob ränduri haavad – st kammitseb ja katab tema patud, nii et need ei valitse enam inimese üle. Teisisõnu on Jeesus see, kes aitab meid jumalariiki.
Kuidas Jeesus kannatanu eest hoolitseb? Ta valab tema haavadesse õli ja veini, st tervendab teda sakramentidega – ristimise ja armulauaga, nagu tõlgendab Augustinus. Edasi viib Ta tema varjupaika: haiglasse, hospiitsi – ehk kirikusse, kus tema eest edasi hoolitsetakse. „Järgmisel hommikul võttis ta välja kaks teenarit, andis need peremehele ja ütles: „Kanna tema eest hoolt, ja kui sa midagi veel lisaks peaksid kulutama, selle maksan mina sulle tagasi tulles“ (Lk 10:30–35). Nii kuulutab Jeesus lõpuks, et kui Ta tagasi tuleb, siis tasub Ta viimses kohtus oma armust needki võlad, mis veel puudu jäid, st mida peremehel tuli lisaks kulutada. Peremees esindab kristliku koguduse maiseid sulaseid, kes on arstideks ehk terapeutideks patsientidele kirikuhaiglas.
Kirik on haigla, laatsaret, hospiits! Muuseas, sõna „laatsaret“ tuleb Laatsaruse nimest, kes elas haigena Betaanias, kus Jeesus tema surnuist üles äratas – ja „bet anja“ tähendab tõlkes 'viletsate või haigete maja' ehk hospiitsi. Jeesus on öelnud ka mujal, et ega terved vaja arsti, vaid haiged (Mt 9:12, Mk 2:17, Lk 5:31). Tänapäevalgi on nii, et need, kes ennast terveks peavad ja elavad otsekui igavesti, ei hooli kirikust ega taha end tunnistada abivajavaks, ja vastupidi need, kel on tekkinud elus tõrkeid, mis sunnivad neid kergitama küsimust elu mõtte või koguni igavese elu kohta, tulevad kirikusse.
Jeesuse mõistujutt tegelebki õigupoolest igavese eluga, sidudes selle ligimese aitamisega. See oli ammu teada, sest Vana Testament ütleb selgelt, et Jumalat tuleb armastada kogu südamest ja ligimest nagu iseennast. Ent küsimust, keda mõista ligimesena, tõlgendati vildakalt, pidades selleks ainult juute. Selle küsimusega tuli ka üks seadusetundja ennast õigustades Jeesust kiusama (Lk 10:25–29; vrd 5Ms 6:5; 3Ms 19:16jj).
Kes on siis meie ligimene? See tähendab tõesti eelkõige omakseid. „Tehkem head kõikidele, eriti aga usukaaslastele,“ ütleb Paulus (Gl 6:10). „Kui aga keegi omaste ja kõige lähedasemate eest ei hoolitse, siis see on salanud ära usu ja on halvem kui uskmatu“ (1Tm 5:8). Kuid edasi loeti ligimeste hulka ka neid välismaalasi, kes elasid Iisraeli külades ja linnades: „Võõras, kes asub teie juures, olgu teie keskel nagu päriselanik; armasta teda nagu iseennast“ (3Ms 19:34). Tähendamissõna halastajast samaarlasest astubki armutu suhtumise vastu võõraste suhtes, keda tuleks ligimesena armastada.
Kas pole armutu hoiak tuttav meilegi? Tähendamissõnas viimsest kohtust annab Jeesus neile, kes läksid mööda hädalistest, hävitava hinnangu. „Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete jätnud tegemata kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete jätnud tegemata minulegi“ (Mt 25:45). Kalgi südamega inimestest ei hakka Issandal hale, nende võlgu Ta ei võta tasuda, kui Ta tagasi tuleb. Halastajal samaarlasel aga hakkas hale, nähes kannatanut. Kas on meilgi säilinud halemeelt või oleme juba kalgistunud? See on hea, kui meil hale hakkab teiste kannatuse või vahel ka enda pärast, sest haledustunne näitab, et miski on läinud meile südamesse – st ravi on alanud.
Kirik on haigla, ravipaik, tervenemiskoht. Kristlikus koguduses tehakse tervemaks meie suhe Jumalaga ja seeläbi terveneb ka suhe ligimesega. Samuti terveneb meie suhe iseendaga, sest leiame selgust oma mõtetes ja sihtides. Nii nagu vaimuhaiged ei pruugi ära tunda oma tõbe, ei taipa ka patuhaiged oma viga – enne kui nad Püha Vaimu mõjul valgustatud saavad. Kas on mõtet haigeid arsti juurde viia? Halastajat samaarlast järgida? Kahtlemata. Tema usk tegi kannatanu terveks, mitte kannatanu isiklik usk, millest ei räägitagi! Sarnaselt juhtus siis, kui Jeesuse juurde toodi kanderaamil halvatu – et ta sai terveks kandjate tõttu, „nende usku nähes“, mitte omaenda usu pärast (Mk 2:5).
Praegu astub Jeesus halastaja samaarlasena meie juurde ja kutsub ligimesearmastusele: „Mine ja tee sina nõndasamuti!“ Nii leiad ravi ka enda eluteel ja ühtlasi igaviku! Keegi ei taha meist teha voodihaigeid kirikuhospiitsis, pigem inimesi, kes külastavad kogudust kui polikliinikut ja viivad seejärel teraapilist sõnumit teistelegi.
Tervendavat sügisnädalat kõigile!
