„Aga te kõik rüütage end alandlikkusega üksteise vastu, sest „Jumal paneb suurelistele vastu, aga alandlikele annab armu.““ (1Pt 5:5).
Uku Masing on arvanud, et meil on põhjust Jumalalt oodata seda, mida oleme andnud inimestele. See, kuidas oleme meie teiste inimeste vastu, võib määrata selle, milline on Jumal meie vastu. Pühakiri ütleb, et Kõigeväeline on armuline alandlike vastu.
Selle pühapäeva teemaks on „Enese läbikatsumine“. Püüdkem siis ennast läbi katsuda. Millest võiksime taibata, et me ei ole alandlikud? Esmalt sellest, kui meis on vähe tänulikkust. Kui aina arvame, et oleme saanud vähem, kui peaksime. Kuidas ühes kummalises laulus pidevalt korratakse: „Väärin muud, väärin muud!“ ... Suurelised ja kõrgid ei täna või tänavad nii vähe kui vähegi võimalik, sest nad on pimedad – nad lihtsalt ei näe, mille eest nad peaksid olema tänulikud.
Teiseks alandlikkuse vähesuse või puudumise selgeks märgiks on see, kui inimene aina kõneleb oma saavutustest ja teeb teisi maha. Muide, kavalamad ei kelgi teiste ees iseenese suurte saavutustega, nemad kõnelevad oma tublidest lastest – eriti siis, kui kuulajate hulgas on neid, kellel oma lastest midagi suurt rääkida ei ole ... Aga alandlik teab oma piire – teab Jumala suurusest, pühadusest ja armust ja omaenese nõrkusest, pattudest, puudulikkusest. Alandlik ei võrdle ennast ega oma lähedasi teistega.
„Tunnen, et mu ainus kohustus on teist inimest mitte seada endast alamalle (ses mõttes, et ta kui inimene on sama palju väärt kui mina, vahed võivad olla nagu puudelgi vaid kasvus ja vormis ja mu ainus kohus on teise eest mitte ära võtta päikest ja vihma.“ Nii kirjutas kord Uku Masing – ülimalt andekas eestlane. Kuidas vaatame meie kaasinimestele – meestele, naistele –, teistele rahvastele, endast erinevatele? Lugedes pühakirja, tundub, et enese asetamine teistest kõrgemale, teiste alandamine, mahategemine võib olla väga ohtlik tegevus. Ja veel Masingu sõnu kasutades: „Alles siis, kui inimesel on võimu, kuid ta ei kasuta teda, peab teda tühiseks, on ta inimene. Enne ainult rebane, kes on kuulutanud viinamarjad hapuks.“
Üheks alandlikkuse märgiks on loetud ka oskust vaikida – kuulata enam kui rääkida, teha enam kui rääkida – imestunult, hämmastunult vakatada Jumala lõputu armu ja helduse ees.
Me igatseme armastust ja Jumala armu, aga me ei saa neid endale haarata, neid välja teenida. Need on kingitused, mida antakse ainult alandlikele. Vahel on need ka nagu avanss, mille kinkija ootab, et need muudaksid meid alandlikuks ja tänulikuks.
Me vajame alandlikkust ja kogu maailm vajab seda nagu hapnikku. Ilma alandlikkuseta oleme meie ja on kogu maailm määratud hukule. Kuid ärgem rutakem seda otsima teistest. Alustagem iseendast ja küllap siis, kui meie veidigi muutume, muutub ka meid ümbritsev maailm.
