Jeesus: „Seepärast on taevariik kuninga sarnane, kes tahtis oma sulastega arvet teha. Kui ta siis hakkas arvet tegema, toodi ta ette üks, kes võlgnes talle kümme tuhat talenti.“ (Mt 18:23)
Albert Einstein olevat kord öelnud, et elada on võimalik kahte moodi. On võimalik elada nii, nagu poleks miski ime, ja ka nii, et kõik on ime. Tegelikult ongi kõik ime. See, et me elame. Seegi, et oleme elama sattunud siia maale just sellisel ajal. Seegi, et on inimesi, kes meid, vaatamata meie puudustele, on välja kannatanud, ja et on neidki, kes meist hoolivad, äkki mõni isegi armastab. Kuid suurim ime on see, et see Jumal, kes on meile kinkinud tuhanded talendid, hakkab meiega arvet tegema alles päris pärast. Sinnani Ta aina annab, kingib, õnnistab, hoiab, on meiega kannatlik, halastab ja andestab. See on suurim ime.
Kõik inimesed pidavat olema targad – ühed enne ja teised pärast. Oleks vist mõistlik mõelda ka sellele, et kord tuleb aeg, mil Tema, kes meile on nii lõpmata palju kinkinud, tahab ka meiega arvet teha ja kui Tema juba midagi tahab, siis Ta seda ka teeb.
Jeesuse jutustuses taevariigist on üks sulane kuningale võlgu kümme tuhat talenti. Meeletult suur võlg! Kust võtab see sulane julguse kuninga ette maha heita ja paluda, et kuningas temaga pikameelne oleks, ja lubab talle kogu oma võla maksta? Tolleaegne tavaline töömees oleks sellise summa teenimiseks pidanud töötama ilma ühegi puhkepäevata umbes 160 aastat ja kõik teenitu võla katteks kuningale andma. Igale meist on Looja kinkinud palju. Mõnele kümme tuhat ja mõnele sada talenti, kuid me kõik oleme Tema ees võlglased ja igaüks peab kord Kuningate Kuningale aru andma, kuidas oleme Tema poolt kingitut kasutanud.
Üks lugu räägib vangist, kellele valitseja mõistis surmanuhtluse. Vang aga teatas, et kui talle enne surmanuhtluse täideviimist kingitakse veel viis aastat, siis ta õpetab kuninga hobuse viie aastaga lendama. Kuningas oli asjast huvitatud ja kinkis talle need viis aastat. Kui temalt hiljem küsiti, kuidas ta midagi nii hullumeelset lubada julges, teatas see nupukas vang, et surmamõistetuna ei olnud tal ju midagi kaotada, aga nüüd võitis ta viis aastat. Lõpuks lisas, et mine tea, kui ta kõvasti vaeva näeb, võib ka see ime juhtuda, et kuninga hobune lõpuks lendama hakkab, ja mine tea, kas vana kuningas veel viit aastat elabki.
Armsad, pigem hakkavad hobused lendama, kui sünnib see ime, et meie kõik oma võlad igavesti elavale Kuningate Kuningale kunagigi suudaksime tasuda. Meie ainus lootus on selles, et Tema meie võlad kustutaks. Ta on seda juba ristil meie eest surres teinud. Meie osa on sellesse uskuda.
Aga on veel midagi, millest Jeesus kuuldud loo lõpus kõneleb. Kui oleme oma võlad temalt andeks saanud, siis olgu meis seda suuremeelsust, et suudaksime andeks anda neile, kes on meile meie meelest võlgu. Kui me vaid Jumalalt oma võlgade kustutamist vastu võtame, kuid ei suuda oma võlglastele andestada, on meie lugu kord lõpmata täbar.
Kuid oluline on ka see, et meist saaksid Jumala andide ustavad kasutajad. Pole mõtet otsida põhjusi, miks me ei saa teha seda, mis on meie kohus, milleks oleme loodud. Kuulsin kord mehest, kes lõpetas kord cum laude Tartu Ülikoolis kehakultuuri eriala. Mõne aja pärast ta taipas, et peaks õppima arstiks, aga kuna konkurss eestikeelsesse arstiõppesse oli väga suur, läks ta venekeelsesse õppesse ja arstiks ta sai. Edasi jõudis ta Rootsi ja tuli sealt tagasi teaduste doktorina. Ta lihtsalt liigub sihikindlalt oma seatud eesmärkide poole. Lisaks kõigele kasvatab ta koos abikaasaga nelja kasulast. Taas meenub Viktor E. Frankli mõte, et on olemas kahte liiki suhtumist vabadusse. Vabadus millestki ja vabadus millekski. On inimesi, kes ei küsi pidevalt, mida nad siit elust saavad, vaid küsivad, mida nemad siin anda saavad. Nad elavad aina elusamat elu.
Kõik inimesed pidavat olema targad. Ühed enne ja teised pärast. Püüdkem siis täna olla need targad, kes taipavad, kui palju on meile antud ja kui sageli pole me olnud nende andide ustavad kasutajad. Jumala ees oleme me kõik väga suured võlglased ja meil on mõistlik paluda, et Tema oleks meiega pikameelne, andestaks meile ja annaks meile jõudu, tarkust ja armastust, et suudaksime andeks anda oma võlglastele ja suudaksime seda maailma paremaks paigaks muuta.
