Nädala mõte

„Jätke vale ja rääkige tõtt oma ligimesega. Olge üksteise vastu lahked, halastajad, andestage üksteisele, nii nagu ka Jumal on teile andestanud Kristuses“ (Ef 4:25–32).

Nägin hiljuti üht filmi. Elas kord väike poiss. Laps nagu laps ikka. Tema suurim muregi oli sarnane paljude tänapäeva laste muredega – tema vanemad olid lahku läinud. Nii oli poisi suurim rõõm, kui isa talle vahel külla tuli ja temaga tegeles. Seda juhtus aga harva, sest isal oli ikka palju tegemist. Tihti juhtus sedagi, et isa lubas kindlasti tulla, aga ei tulnud – kiired tegemised tulid ette. Saabus poisi sünnipäev. Pidu oli tore, kingitusi palju. Kuid isa, kes oli lubanud kindlasti sellele peole tulla, helistas, et jälle tuli midagi kiiret ette ja ta ei saa tulla. Siiski ta lubas poisile, et homme ta kindlasti tuleb, võtab endale aega ja tuleb. Poiss aga ei uskunud enam tema lubadusi. Kui saabus aeg puhuda sünnipäevatordil ära küünlad ja soovida südamesoov, mis teatavasti kindlasti täide läheb, siis soovis see poiss, et isa vähemalt ühel päeval ei saaks valetada, räägiks ainult tõtt. Ja ... tema soov täitus.

Tolle isa elu muutus põrguks. Selgus, et terve tema elu oli täidetud valedega, koosnes valedest. Kuidas ta ka ei püüdnud jätkata endiselt, rääkida seda, mida inimestevahelises suhtluses kombekaks ja korrektseks peetakse, ikka libises tema suust välja see, mida ta tegelikult mõtles. Ja nii, püüdes, nagu ta tavaliselt oli tegema harjunud, teha inimestele komplimente näiteks selle kohta, kui kenad nad välja näevad, kui targad ja tublid nad on, kui head ideed neil on, tulid tema suust välja sõnad, mis kõnelesid lausa vastupidist ning muidugi neid inimesi jahmatasid ja solvasid, sest selliseid mõtteid, selliseid sõnu pole kombeks valjusti välja öelda. Mees töötas õnnetuseks veel advokaadina. Võite ette kujutada, mis juhtus kohtuistungil, kus ta pidi oma kelmist klienti kaitsma ...

Selliseid filme, kus räägitakse sellest, mis juhtub siis, kui inimesed on ühel päeval sunnitud või otsustavad hakata rääkima ainult tõtt, on tehtud teisigi. Ja need on alati olnud komöödiad. Tõesti lustakad lood. Aga kui me mõtleme, mille üle me siis naerame, võtab tõsiseks: kas tõesti ei ole inimestevahelistes suhetes võimalik hakkama saada, võimalik elada, valedeta? Kardan, et ei ole. Muidugi, kui mõtelda igavikulises perspektiivis, mis siis sellest ikka nii hullu on, kui teed komplimendi inimesele, kes seda sinu arvates tegelikult ei vääri, jätad ütlemata mõned kriitilised märkused neile, kes on selle kuhjaga ära teeninud. Ja ega tegelikult olegi. Vaevalt, et viimsel kohtupäeval oma Looja ees seistes heidetakse kellelegi ette seda, et ta on öelnud kellelegi mõne liigse hea sõna, teda kiitnud, isegi kui too seda ei väärinud. Olen veendunud, et asi on lausa vastupidi: sugeda saavad hoopis need, kes on teisi palju kritiseerinud, on öelnud neile välja julma tõde. Kas siis Jumalale meeldib valetamine, silmakirjalikkus? Oh ei. Tema Poeg, Jeesus Kristus, elades inimesena inimeste keskel, kiitis inimesi harva – vähemasti evangeeliumides pole kirjutatud just paljudest lugudest, mil Ta oleks inimesele öelnud, et too on tubli ja on toiminud hästi. Mitmeski kohas on kirjas üsna julmad ja järsud sõnad, mida Ta inimestele ütles. Kusagilt ei tule välja, et Ta oleks silmakirjatsenud, öelnud patustele, et „pole viga, sinu patt polegi tegelikult patt, sa oled tubli inimene“. Miks aga Jumal, kes ise on Tõde, suhtub kannatlikult ja leebelt meie igapäevastesse valedesse? Küllap seetõttu, et paljud, kui mitte enamik meie igapäevastest valedest on kaitseventiil, hädaabinõu, kompenseerimaks seda, et me ei oska tõde õigesti kasutada. Tõde ei ole alati meeldiv ja kui seda hoolimatult kasutada, võib see põhjustada palju valu, halvimatel juhtudel muuta inimese vaimselt sandiks või isegi tappa. Tõde on nagu relv, mis oskamatul kasutamisel toob hulgaliselt rohkem kahju, kui sellest kasu on.

Mis vahe on siis Jumala tõel ja inimese tõel? Evangelist Johannes kirjutab Jumala Poja kohta: „Me nägime Tema kirkust nagu Isast ainusündinu kirkust, täis armu ja tõde.“ Jumalal käib tõega alati kaasas ka arm ja halastus. Jumal ei valeta, tema ei tee nägusid. Ta ei ütle, et meie patud on ilusad või head. Kuid ta ainult ei kritiseeri, ei ütle välja julma tõde, mis teeb haiget ja purustab, kuid ei anna lootust tuleviku jaoks. Jumala tõde on tõde, millega käib kaasas halastus ja arm. See tõde annab meile tuleviku, annab uue võimaluse, võimaluse saada andeks valesti ja halvasti öeldu ja tehtu, võimaluse alustada uuesti, saada paremaks, võimaluse kiitus ja head sõnad ausalt välja teenida.

Püüdkem meiegi saada nendeks, kes on täis armu ja halastust, nendeks, kelle tõde pole taparelv, vaid armuvahend, mis aitab lähemale jõuda Jumalale.

PALVE: Jumal, anna meile tarkust teha vahet õige ja vale, tõe ja eksituse vahel, aita meil elada tões ja olla armulised, nõnda et me võiksime elada Sinu tahte järgi.