Markuse evangeeliumi üheksanda peatüki 19. salmi lõpus ütleb Jeesus: „Tooge ta minu juurde!“
Jeesus on oma jüngritega olnud ilmutuse mäel. Peetrus tahtis sinna jääda. Jeesus tuli aga tagasi ja tõi ka oma jüngrid sealt mäelt alla – inimeste hädade ja vaevade keskele. Ja siis tuleb rahva keskelt Jeesuse juurde üks murest murtud mees. Ta pojal on ränk haigus, kuid mitte keegi pole suutnud aidata. Nüüd seisab see isa Jeesuse ees ja palub Temalt abi. Jeesus laseb haige enda juurde tuua ja poissi tabab ränk haigushoog. Markus kirjutab: „Jeesus küsis tema isalt: „Kui kaua see juba temaga nõnda on?“ Aga tema ütles: „Lapsest saadik, ja see vaim on teda sageli visanud ka tulle ja vette, et teda hukata. Aga kui sa midagi võid – tunne meile kaasa ja aita meid!“ Aga Jeesus ütles talle: „Sa ütled: „Kui sa võid!“ Kõik on võimalik sellele, kes usub.“ Otsekohe hüüdis lapse isa: „Ma usun, aita mind mu uskmatuses!“.“ Aamen.
Loetud loost võime taibata, et on inimesi, kes ise ei oska, ei suuda, ei saa uskuda, palvetada. See tumm, langetõvesarnase haiguse ränkade hoogude all kannatav poeg vajab kedagi, kes tema eest Jumalat paluks. Tema isal on meeletult valus näha oma poja kannatusi ja ta teeb kõik, et oma poega aidata. Loomulikult on ta pettunud, kui ka Jeesuse jüngrite abistamiskatsed ei anna mingit tulemust. Aga siis astub Jeesus selle ahastuses oleva isa juurde, kuulab ära tema poja haiguse loo ja ütleb: „Tooge ta minu juurde!“
Me püüame oma lapsi viia parimatesse lasteaedadesse, parimatesse koolidesse, viime neid parimate kasvatajate ja õpetajate juurde. Kui meie armsad haigestuvad, siis, kui vähegi võimalik, viime nad parimate arstide juurde. Me ju tahame neile parimat. Oleme nõus ise paljust loobuma, et neil läheks elus hästi. Me kurdame, kannatame, ahastame, kui neid tabavad hädad, haigused, läbikukkumised. Jeesus aga ütleb väga lihtsad sõnad: „Tooge ta minu juurde!“ Kui kaua peame veel rändama, enne kui mõistame kogu südamest öelda Jeesusele: „Issand, kelle juurde me peaksime minema. Sinul on igavese elu sõnad!“ (Jh 6:68).
Kui sageli läheme me esmalt kõikjale mujale, otsime abi kõigi teiste käest ja alles siis, kui näeme, et meid on taas petetud, täitumatute lootustega toidetud, paljaks röövitud, tuleme Jeesuse juurde. Paljud kristlased on valmis ütlema, et usuvad kõigeväelisse Jumalasse, aga paljud meist ei hakkagi Teda – Kõigeväelist – usaldama.
„Tooge ta minu juurde,“ ütleb Jeesus, nähes ränkrasket haigust põdevat, kurjuse meelevallas olevat noort meest, kelle isa on murest murtud. „Tooge nad minu juurde,“ ütleb Ta täna ka meile, kes muretseme oma lähedaste pärast! „Kandke nad palves minu kätele! Rännake oma palverännakul oma palvekambrite mägedele ja kirikutesse. Tooge nad minu juurde ja teadke, et kõik on võimalik sellele, kes usub.“ „Tulge minu juurde,“ ütleb Ta meile, „sest siit leiate te abi ja lahenduse oma probleemidele.“ Jeesus on seesama eile täna ja igavesti. Ikka veel tunneb Ta meile kaasa. Ikka veel muretseb Ta meie pärast. Ikka veel tahab Ta aidata. Me ei tea, kui kaua veel saame tulla Ta juurde, saame tuua Tema juurde oma armsaid. Aga täna on see veel võimalik.
Markus kirjutab: „Aga Jeesus võttis poisi käest kinni, tõstis ta üles ja poiss tõusis püsti. Ja kui nad olid koju tulnud, küsisid ta jüngrid temalt omavahel olles: „Miks meie ei suutnud seda välja ajada?“ Ja Jeesus ütles neile: „See tõug ei lähe välja millegi muu kui palvega.“
Igaüks meist on vahel tundunud uskumatut jõuetust, seistes silmitsi selle maailma kurjuse, rõveduse, ahnuse ja muu masendavaga. Kuidas suudame seda muuta? Kuidas suudame sellele vastu hakata nii, et see meidki ei neelaks? Kuidas suudame vastu seista kõigele, mis meie lapsi, meie armsaid ja ehk meid ennastki hukata püüab? Jeesus ütleb meile vastuse: „See tõug ei lähe välja millegi muu kui palvega.“
Meil tasub otsida oma palvevaikuses, oma kirgastumise mägedelt rahu ja tasakaalu. Ja kui oleme taastanud ühenduse Kõigeväelisega, saame minna sellelt mäelt või palvekambrist aitama hädasolijaid, rõõmustama kurbi, tervendama haigeid. Sest kõik on võimalik sellele, kes usub, ja meie ju usume kõigeväelisesse Jumalasse ja armastavasse Isasse. Palugem täna, et Ta aitaks meidki, kahtlevaid, aitaks meid meie usus ja uskmatuses.
PALVE: Issand, andesta meile, kui oleme liiga vähe usaldanud Sind ja Sinu kätesse oma armsaid.
