„Jeesus ütles: „Kuid ma ütlen teile, kes kuulete: „Armastage oma vaenlasi, tehke head neile, kes teid vihkavad, õnnistage neid, kes teid neavad, palvetage nende eest, kes teid halvustavad!“ (Lk 6:27–28).
Eilse pühapäeva teema oli „Armastuskäsk“. Ja meie tänases evangeeliumitekstis annab Jeesus käsu armastada oma vaenlast.
Jeesus käsib oma vaenlasi armastada. Aga kes on meie vaenlased? Mis teeb kellestki meie vaenlase? Tunnistagem ausalt: meile ei meeldi kõik inimesed, nad lihtsalt on teistsuguse temperamendiga, ellusuhtumisega, käitumisharjumustega, teistsuguse maitse ja huvidega kui meie. Samamoodi on päris kindel, et meiegi ei meeldi kõigile, oleme paljude jaoks tüütud ja ebameeldivad. Kuid see, et me oleme erinevad, vahel üksteist tüütame, ei tee meist ju vaenlasi. Enamasti suudame kohelda üksteist sõbralikult, neutraalselt. Huvitav on ka see, et inimene saab ühtede jaoks olla sõbra, teiste jaoks vaenlase rollis.
Jeesus võtab tänases kirjakohas meie vaenlastena kokku need, kes meid vihkavad, halvustavad, neavad ehk siis astuvad sidemesse kurjuse jõududega ja paluvad kurjuse jõududelt meile halba ja kõige halvemat. Ühesõnaga – meie vaenlased on need, kes, isegi kui nad ei suuda meid armastada, ei suuda meid ka rahule jätta, elada ise oma elu ja lasta meil elada oma elu, vaid püüavad rünnata meie vaimu selle kaudu, et püüavad meid halvustades panna meid ennast halvasti ja halvana tundma. Kasutavad meie vastu vaimset vägivalda. Just vaim on see, mis juhib inimest, tema sõnu, tema tegevusi. Vaim juhib meie keelt ja rusikaid. Kes valitseb vaimu, valitseb ja juhib tervet inimest. Murra vaim, murrad inimese. Aga mis paneb inimesi seda tegema, teiste vaimu ründama? Maailm on suur, ja kuigi siin elab väga palju, ehk liigagi palju inimesi, on ju ometi ruumi minna oma teed, elada oma elu, mõelda oma mõtteid, järgida oma veendumusi.
Minu arvates võib selle, mis kellegi muudab meie vaenlaseks või meid kellegi vaenlaseks, võtta kokku sõnaga „hirm“. Hirm võõra ja mõistmatu ees. Hirm, et too võõras ja mõistmatu võib rünnata, võib muuta ja allutada endale kõik selle, mis on meie jaoks oluline ja hea. Muuta meie jaoks hea ja olulise tühiseks ja naeruväärseks. Hirm tuleviku ees, võimalike muudatuste ees. Oma koha, oma positsiooni kaotamise ees maailmas. Meie hirm on meie nõrkus. See nõrkus muudab meid kergesti haavatavaks, muudab meid sellisteks, nagu vaenlane meid näha tahabki: endale kaitsvaid seinu ümber ehitavateks, ennast ise maailmast isoleerivateks. Tal pole vaja enam meiega võidelda, meid vangistada – oma hirmudega me teeme selle töö tema eest ise ära. Kust aga tuleb hirm? Miks tunneb hirmu ristiinimene, kes ju ometi peaks teadma, et temaga on igal hetkel tema taevane Isa, kes on tema elu, tema saatuse võtnud oma armastavatesse kätesse? Kelle tahtmine viimselt saab sündima tema elus? Kordan üht mõtet kirjandusest, mida on meie koguduses sageli kasutatud: „Millele sa loodad, kui sul Jumalat ei ole, ja mida sa kardad, kui Ta sul on?“
Jeesus ütleb: armastage, tehke head, õnnistage, palvetage. See ei ole kaitse, see on rünnak. Rünnak, mis lõhub müürid inimeste vahel. Ja rünnak, endast, oma piiridest väljaminek, nõuab usku ja jõudu. Seda mõlemat saame oma Jumalalt, kui me Teda vaid palume. Kas aga julgeme? Küllap need, kes on meist teinud oma vaenlased, loodavadki sellele, et me nende halvustamist usume, tunneme end patustena ega julge oma Jumalalt abi paluda. Mõelgem siis sellele, et meie Jumal on halastav Jumal, kes siiralt palujale tema patud, tema eksimused andeks annab ja kingib palujale ka usku ja jõudu elurännaku jätkamiseks.
Soovin Sulle, hea lugeja, julgust ja visadust armastada!