Nädala mõte

NÄDALA MÕTE. 8.07.2019

„Aga kui poeg alles kaugel oli, nägi teda tema isa ja tal hakkas hale meel. Ja ta jooksis ja hakkas temale ümber kaela ja andis temale suud“ (Lk 15:20).

Kadunud poeg on koduteel. Kord kodust minnes oli ta kindel, et siia tagasi ta enam ei tule. Ta võttis kaasa kõik, mida pidas endale kuuluvaks, lõi kinni ukse ja sulges värava ning läks. Saaks vaid kaugemale, paikadesse, millest räägitakse põnevaid lugusid, eemale isast, kelle läheduses tunned end vahel nii ebamugavalt. Lihtsalt tundub, et isa näeb ja kuuleb ja teab seda, milles sa eksid – lihtsalt vaatab su peale ja taipab. Saaks minema, nii et tema silmad enam ei näeks ja tema kõrvu ei ulatuks midagi sellest, kuidas ma elan. Olla vaba, ka ebamugavast süütundest vaba.

Ja ta läks. Läks kaugele maale.

Esialgu oli kõik hästi. Nii kaua, kui jätkus seda, mis isakodust kaasa sai võetud. Nii kaua oli sõpru ja lõbusat elu. Kuid siis tulid teistsugused ajad ja tema, kes nii väga oli igatsenud vabadust, eemalolekut isast, vendadest ja õdedest, loodab seal võõrsil vaikselt, et äkki keegi tuleb, leiab ta üles ja kutsub tagasi koju.

Kadunud poeg.

Millal on inimene päriselt kadunud? Küllap siis, kui keegi teda enam ei otsi.

Millal lõpeb kadunute viimane lootus? Äkki siis, kui nad taipavad, et nad on täiesti üksi ja mitte keegi mitte kuskil neid enam ei oota.

Igal aastal novembri alguses läheme erinevate konfessioonide vaimulikega ja linnavalitsuse ja kalmistu töötajatega Pärnamäe kalmistule ja peame seal matusetalituse neile, kelle tuhk on peagi mööduval aastal puistatud ühishauda. Neile, kellele pole peetud matusetalitust. Lihtsalt keegi läks, tõstis restilt kivi ja puistas karpidest paljude tuha ühte suurde auku. Suur osa nendest umbes 50 inimesest on maetud nii, et ühtegi lähedast pole olnud nende kõrval ei siis, kui nad surid, ega matusepäeval. Kord aastas – hingedeajal – peavad vaimulikud neile selle ühishaua juures hingepalve. Iga kord mõtlen ma seal seistes, et kuidas küll on võimalik, et linnas, kus elab nii palju inimesi, on nii palju üksikuid, kadunuid. Nii palju kadunuid meie läheduses!

Kadunud pojal on, kuhu minna. Temal on, kes teda ootab. Meil kõigil on. Igal kadunulgi on. Paljud ei suuda seda uskuda, et neidki keegi ootab.

Üks poiss, kellelt küsiti, mis on kodu ja mis teeb kodu üheks eriliseks paigaks, vastas: „Kodu on see koht, kuhu ma võin alati tulla – ka siis, kui olen eksinud.“ Sellest kuuldes kirjutasin kord Viljandi Jaani kiriku teadete tahvlile lause: „Kirik on kodu, kuhu võib tulla ka siis, kui oled eksinud.“ Täna mõtlen, et selle lause peaks kirjutama ka meie kiriku uksele.

Kadunud poeg on koduteel. Ta läheb väsinult ja veidi hirmul. Mäletan, kuidas mulle räägiti mehest, kes sõjaväljal oli saanud teate sellest, et paljud Tallinna majad olid pommitamisel hävinud. Ta kirjeldas oma koduteel olekut. Seda suurt igatsust kodu ja armsate järele ja suurt hirmu, kas neid üldse enam on. Nii oli ta viimase käänaku taga istunud kohvri peale, julgemata astuda neid mõnda sammu kohani, kust tema kodu paistab. Lõpuks ta tõusis ja läks. Tema kodu oli alles ja tema armsad ootasid teda.

Meilgi on kodu ja armastav Isa. Kui oleme koduteel, siis ei pea me pettuma.

„Aga kui poeg alles kaugel oli, nägi teda tema isa ja tal hakkas hale meel. Ja ta jooksis ja hakkas temale ümber kaela ja andis temale suud.“

 

EELK Tallinna Jaani kogudus

Vabaduse väljak 1, 10146 Tallinn
+372 644 6206
+372 5663 4624
tallinna.jaani@eelk.ee

Kantselei avatud:
T, N, R 10.00-16.00, K 10.00-18.00
Kinni riiklikel ja kiriklikel pühadel.

Välisviited

EELK

piibel net