„Issand on karjaseks mulle – ei ole mul millestki puudu.
Haljastel aasadel laseb mind puhata,
tüüneile vetele juhatab mind – lubab mul hinge tõmmata,
juhib mind õigluse roobasteel oma Nime pärast.
Kui kõnnin ka Toonela varjude orus, ei karda ma kurja,
Sa oled ju minuga – Su kepp ja Su sau, need trööstivad mind.
Mulle katad Sa laua mu vastaste silme all;
õliga salvid mu pead, mu peeker on pilgeni täis.
Vaid headus ja heldus järgivad mind kõik mu elupäevad;
saan tulla Issanda kotta, kuni on päevi.“
(Ps 23)
Järgneva mõtiskluse oleme kirjutanud koos hea sõbra, Ahvenamaa praosti MÅRTEN ANDERSSONIGA.
Ühes vanas lihtsas laulus on sõnad:
„Ma olen väike karjane, mul loodud laulja keel,
sest laulan nagu lõoke ja rõõmus on mu meel.“
Võime seda lauldes või kuuldes näha armsat pilti oma silme ees: väike karjane, pisikesed lambatalled, ilus maastik, väike veekogu, kaks roosat pilve ja loomulikult päikeseloojang. Kõik on nii harmooniline, nagu just olema peabki. Kas see on pilt pühakojast? Kirik on rahupaik, kõik armastavad üksteist ja kõik on alati hästi. Kuid kust nüüd tuli see kolmas pilv? See ei olnud roosa, vaid täiesti kummalist värvi! Mingi mürgine, hallikastume toon ... Aga mina ei osanud küll arvata, et siin võiks midagi sellist juhtuda, sest ma olen ju väike karjane ja mulle on loodud laulja keel ja see sobib ideaalselt sellesse ilusasse idülli – mitte mürkjashallide pilvede alla.
Siis see juhtuski. Ma püüdsin küll veel laulda nagu lõoke, aga keegi ei kuulanud mu lõõritamist. Ähvardav äike oli just jõudnud meie kohale. Tallekesed muutusid täitesti segaseks ja panid nagu peata kanad jooksuga minema, olgugi et tallekest ja kana vist ei võiks võrrelda. Ja minu ilus kuub sai märjaks ja ma kartsin hirmsat moodi ja see ilus karjasekepp oli vist ainult mingi sümboolne asi, sest selle kõverus läks kohe katki ja püüa sa mingeid tallekesi kinni võtta niisuguse abivahendiga, mis on saanud abituvahendiks. Isegi see armas väike veekogu oli muutunud mustaks, kuna sünge taevas ju peegeldub sealt! Mina ehmusin hirmsat moodi. Millepärast rikutakse inimese olevik niiviisi ära? Kust ma neid ärakaranud tallekesi oskan otsida? Taevas teab, kui kaugel nad on, ja mina pidin ju neid valvama ja vist ka vastutama nende eest ...
Inetu asi see märg kuub. Jaladki märjad. Ma tahan siit ära! Kaotasin mõtlemisvõime ja olin suures segaduses. Ma ei osanud siis loota, et iga äike läheb mööda ning ikka tuleb normaalsem aeg ja ilm. Tuleb tallekeste omanik. Imestan – kust küll Tema oma tallekesed üles leidis? Tema pilk pole mürkjassünge. Ta vaatab heldinud pilguga oma tallekeste peale ja ulatab nad usaldavalt uuesti minu hoolde. Aga mina saan ilma ütlemata aru, et oleksin võinud asju teisiti teha. Kes on karjane, see peab vastutama. Ka äikese ja tormi käes. Elu ei ole idüll ega alati armas. Ei ole vaid haljad aasad ja rikkalikult kaetud lauad. Elu on ikkagi karjase elu, täis eksimisvõimalusi, ootamatuid orge ja ohtlikke paiku, kus võib õnnetusi juhtuda nii tallekeste kui ka karjasega. Ja karjasekepp peab olema tugev ja suure konksuga, et seda saaks tõsiselt kasutada.
Ära sa karda pilvi. Pilved on varsti kadunud.
Ära sa karda tormi, sest torm on homme möödas.
Ära sa karda inimesi, sest inimesi ei pea kartma.
Ära sa karda homset päeva. Sest praegu on tänane päev.
Ole rahulik headuses, mida saad tunda,
kui lubad seda endale.
Ole tänulik väikestest imedest, mida elu su ette ajab.
Läbi asfaldi kasvab lilleke. Ei tea, miks? Aga võib-olla sellegipärast, et sina saaksid seda imestusega näha, lihtsalt heameelt tundes vaadata ja taibata, et kõik on võimalik, kui väga tahad, igatsed, hoolid. Sina saad kartuseta sirutuda homsesse.
PALVE: Issand, Hea Karjane, anna Sina meile niisuguseid karjaseid, kes ei ole vaid headel päevadel lõokesena kaunilt laulmas, vaid otsivad ka tormides sünkjasmustade pilvede all neid, kes on kadunud, täis hirmu ja süütunnet. Sinu juurde, Sa Hea Karjane, oleme täna tulnud. Kanna Sina meid haljale aasale, hingamisveele.
