„Ent need sõnad paistsid nende silmis otsekui tühi jutt ja nad ei uskunud naisi“ (Lk 24:11).
Jüngrid ei uskunud naisi, kui nood tulid sõnumiga Jeesuse tühjast hauast. Kas meie usuksime? Arvatavasti mitte. Tühi jutt on olnud sõnum Jeesuse ülestõusmisest ka edaspidi ning algusest peale on otsitud tema tühjalt leitud hauale teisi seletusi. Kas oli Jeesus varjusurmas ja lahkus vaikselt? Või varastasid jüngrid tema surnukeha?
Ent kuidas jõudnuks surmani haavatu hauast lahkuda, mõnede arvates isegi Indiasse? Jüngrid aga surid ülestõusmise tunnistamise eest – kas teadliku vale eest? Kogu ülestõusmissõnum on nii võimas, et selle ajaloolisuses veendumine tegi kristluse maailma suurimaks liikumiseks. Kristlik lääs on levitanud ülestõusmise tõde kõikjale maailmas ja nüüd on veendumus Jeesuse ülestõusmisest juba globaalne ühisvara.
Sellegipoolest leidub kahtlejaid, sest pole lihtne uskuda, et võimatuna näiv on tõepoolest tõde. Kristlikest usuteadlastest on seda markantselt väljendanud RUDOLF BULTMANN, kes kinnitas ajakirjanikule 1966. aastal otsesõnu, et teated Jeesuse kehalisest ülestõusmisest on legendid, mis taanduvad jüngrite „visionaarsetele elamustele“. Põhjenduse esitas ta sealsamas: „Surnukeha ei või taas saada elavaks ega hauast üles tõusta“ (1). Pole võimalik uskuda teaduslikku maailmapilti ja vaimumaailma olemasolu, ütles ta mujal. Siiski teame tänapäeval, et usutakse isegi lamedat maad, rääkimata vaimudest.
Teisalt on füüsikute arusaamade kohane maailm muutunud ise üha müstilisemaks – viimasel ajal eriti seoses PETER HIGGSI poolt 1964. aastal ennustatud ülipisikese elementaarosakese bosoniga, mis hiljuti avastati. Maailm bosonite tasandil asub kriitilises punktis: „Kui boson peaks vaid pisut kergemaks muutuma, tekib maailma struktuuris ebakindlus ja halvemal juhul vallandub valgusest kiiremini liikuv jõud, mis pühib universumi ära ja asemele tekib hoopis teine maailm,“ selgitab HUBERT KAHN (2). „Vaakumi lagunemisel tuleb laine, mis võib liikuda valgusest kiiremini. See pühib meie universumi ära ja asemele tekib teine ruum,“ täpsustab akadeemik MARTTI RAIDAL. „Paralleel religioosse mõistega „maailmalõpp“ on antud juhul füüsikaliselt täiesti põhjendatud,“ lisab akadeemik (3).
Kas võiks muutust bosonite tasandil võrrelda ka ülestõusmisega, mis toimus esmalt Jeesuse keha muutmisega ja toimub viimaks üldise surnute ülestõusmisena maailma-ajastu lõpul, kui muudetakse kogu mateeriat? Ei tea. Igatahes moodustavad arutlused bosonitest tänapäevase tausta, kus tuleb selgitada ülestõusmist.
Ülestõusmise füüsilisest küljest on räägitud ka nn Torino surilina puhul, kuhu on väidetavalt jäädvustunud Jeesuse kujutis – hoolimata sellest, et radiosüsinikumeetodiga määratleti see kangas keskaegseks. Nimelt pole too meetod kaugeltki ilmeksimatu, vaid kätkeb probleeme, mis johtuvad bakterite tegevusest, veega leotumisest, proovide saastamisest, taustakiirgusest, mõõteriistade vigadest, teadmiste puudulikkusest jne. Sarnaseid puudusi sisaldavad ka teised meetodid (kaaliumi-argoonimeetod jt).
Kas võis ülestõusnud Jeesuse pilt jäädvustuda linasse seoses füüsiliste muutustega bosonite tasandil? „On kindel, et ristilöödu pilt on linale „sisse kõrvetatud“, mitte maalitud,“ kirjutab FANNY DE SIVERS, kes arvatavasti esimesena tutvustas eesti keeles Torino surilina küsimust. „Praeguste teadmiste tasemel võrreldakse pildi teket aatomiplahvatusega. Mitmed uurijad on avaldanud hüpoteesi, et kui laibas sündis midagi lõhkemisetaolist, siis pidi selline fenomen mõjustama ka ümbritsevaid esemeid,“ kaasa arvatud süsinikusisaldust, mis mõjutas seejärel ka radiosüsinikumeetodiga vanuse määratlemise tulemusi. „Sellega noorenes kogu kangas, nii et praegune dateerimismeetod ei ole üldse enam kasutatav. Võib aga veel kaugemale minna ja ette kujutada, et surilina kude on ülestõusmise-energia kaudu täiesti muutunud ja sellega kõikidele uurimismeetoditele kättesaamatu“ (4).
Teadlaste kasutatavaid vanuse määramise viise on palju kritiseeritud. „Nende meetoditega kaasnevad alati eeldused, mida ei saa kontrollida,“ kinnitab Briti füüsikaprofessor ja kohtuekspert EDGAR ANDREWS. Et Kristuse ülestõusmine on unikaalne sündmus kauges minevikus, siis ei saa seda teaduskatsega korrata: „Kuid seda saab tõendada (või kummutada) ajalooliste ürikutega, vahetute tunnistajate ja varajaste kommentaatorite tunnistuse ja käitumise vastastikuse kinnitusega ning loogilise sidususega ülestõusmise ja väite vahel, et Jeesus oli tõesti lihaks saanud Jumala Poeg.“
Sellise kaudse tõendamise veenmisjõu suhtes on Andrews optimistlik. „Kaks aastakümmet eksperdist tunnistajana tegutsemist Briti ülemkohtus ja Põhja-Ameerika kohtutes on mulle õpetanud vähemalt üht asja. Inimene võib tunnistajapingis kergesti valetada, aga kaudseid tõendeid on äärmiselt raske fabritseerida, sest see nõuab kontrolli kuritööpaiga keskkonna üle ja/või teiste inimeste tahtlikku koostööd. (5).
Ajaloolised faktid seoses Jeesuse ülestõusmisega on järgmised: jüngrite täielik muutumine, mis viis nad kahtlusest veendumuseni, ja nende nimeline loend (1Kr 15:3jj); tühi haud, mida ei vaidlustanud keegi antiikajal; ülestõusmise enda mittekirjeldamine, mida oleks tehtud legendi puhul; naised haua leidjatena, mida ei oleks välja mõeldud, sest naiste tunnistust ei hinnatud argumendina kohtupraktikas. Detailides on konarusi, mida oleks silutud, kui oleks tegemist tahtmatultki kujunenud valejutuga ...
Tõsi on see, et pole kerge uskuda ülestõusmist. Oleme sulgunud endasse ja oma inimlikesse mõõdupuudesse, mis ei taha tunnistada võimatuna näivat. Jeesuse Kristuse ülestõusmine on aga meiegi ülestõusmise pant, mistõttu igaüks, kes endast lahti saab ja usub seda, teeb läbi murrangu oma südames ning leiab uue jumaliku elu koos pattude andeksandmise ja tohutu rõõmuga. Surma võitmine ja igavene elu ei ole ainult kujutlus, vaid reaalsus, mis on saanud osaks loendamatutele inimestele.
Õnnistatud ülestõusmisaega!