Täna, kui teie tema häält kuulete, ärge tehke oma südant kõvaks. (Hb 3:15)
Vabariigi aastapäeval meenutagem Jumala vägevat sõna: „See ei tule tagasi mu juurde tühjalt, vaid teeb, mis on mu meele järgi, ja saadab korda, milleks ma selle läkitasin“ (Js 55:11). Sest otsekui vihm ja lumi tulevad taevast alla ega lähe sinna tagasi, nii on ka Jumala sõnaga: see annab maale sigivust, külvajale seemet ja sööjale leiba.
Ometi ei ole Jumala sõna kõikvõimas igas tähenduses. Ta ei saavuta oma eesmärki inimeste juures, kes ennast Temale sulgevad. Jeesus jutustas tähendamissõna külvajast ja seletas, et see tähendab sõna külvamist. Seal pudenes osa seemet tee äärde ja tallati ära. Osa kukkus kaljule ja kuivas ära. Osa kukkus ohakate keskele, mis lämmatasid selle. Ja ainult see osa, mis kukkus heasse mulda, kandis head vilja (Lk 8:4jj).
Seepärast võtkem tõsiselt kuuldud kirjasõna: „Täna, kui teie tema häält kuulete, ärge tehke oma südant kõvaks!“ Kui meil on süda kõva, siis põrkuvad sellelt tagasi kõik head ja väärt asjad. Uues Testamendis on südamekõvaduse tähistamiseks olemas tore kreekakeelne sõna „sklerokardía“ („sklerós“ = kõva, „kardía“ = süda). See oleks otsekui „kardioloogiline skleroos“, mis tabab südamekangusse tardunud indiviide. Kes ei oleks märganud arrogantseid persoone kusagil meie ümber? Veelgi hullem, kui selline raskelt haige tegelane istub meie sees. Piibli sõnum on, et temast saab vabaneda. Jumala vägev sõna suudab kurjad vaimud välja ajada – ka vastu nende tahtmist. Meie käest küsitakse, kas oled valmis kuulma Jumala häält, kes soovib kivise südame asemele panna lihase südame, kurdist teha kuulja, pimedast nägija ning külma kalkuse asemele anda sooja inimlikkuse.
Vabariigiga olevat asjad korrast ära! Poliitika, majandus, välissuhted, sisesuhted jne. Kirikus tasub meenutada, et me olevat maailma ilmalikumaid maid. Häbiasi! Mõne aasta eest selgitas Praha ülikooli dotsent Pavel Hošek, miks Tšehhi olevat üheks kõige sekularistlikumaks riigiks kujunenud (Eesti Kirik, 13.01.2016). See olevat seotud rahvusliku ärkamisajaga XIX sajandil, mis pöördus austerlastega seotud institutsionaliseeritud religiooni vastu. Siiski väärtustavat tšehhid katoliku kiriku eetilisi maksiime.
Kas pole nii ka Eestis? Ärkamisajast peale nähti kirikus saksa isandate tööriista, edaspidi peeti seda tagurlikuks ja nüüd kõnnib uus usklikkus või religioossus – või esoteerikalembus või mis nimedega soovitakse seda kaunistada? – mööda mis tahes institutsionaliseeritud religioonist. Ühiskond aga on hoolimata kõikidest vastupidistest prohvetihäältest tunnustanud kirikut ja kristlasi eetika ehk moraali kandjaina.
Taas mõne aasta vanuste uuringute põhjal soovivat ligi 70% meie kaasmaalastest just kiriku olemist moraalieeskujuks, kirjutab Lea Altnurme. Ta seletab seda sooviga, et moraalinormid oleksid ühiskonnas tagatud, aga ka lihtsalt teadlikkusega kultuurilistest juurtest, mis kaoksid tulevikus, kui keegi enam ei oleks kristluse reaalseks kandjaks (Eesti Ekspress, 22.12.2015). Sellist hoiakut ja nähtust, kus toetatakse teatava distantsiga kristlust, ise kristlane olemata, on nimetatud asenduskristluseks.
Nüüd mõned protestivad. Ühtedele ei meeldi sõna „asenduskristlus“, sest see pole ju veel mingi kristlus. Teistele ei meeldi arvamus, nagu võiksid kirikuinimesed olla teistest moraalsemad – kustkohast, ei ole ju, patused nagu kõik! Kolmandad ei taha üldse tunnistada, et me oleme väidetavalt ateistlikumaid maid ...
Aga mulle tundub isiklikust kogemusest, et kirikusüsteem ei käitu nii karmilt kui ilmalikud institutsioonid. Olgu riigiasutused või erafirmad. Kirikutes võidakse teha peaaegu kõike, mis puudutab inimlikke pahesid, aga jõuvõtteid on vähem. Keskajal loodi nn kahe mõõga teooria, mis toetub sellele, et Jeesuse arvates oli küllalt kahest mõõgast, mis neil kaitseks kaasas olid, kui asuti teele Jeruusalemma (Lk 22:38). „Hea, kui riigi mõõk kiriku mõõka tugevdab, ja hea, kui kiriku mõõk riigi mõõka pehmendab,“ kõlas keskaegne õpetus. Arvan, et kui kirik tõesti suudaks olla moraalieeskujuks, siis rahujuhina – ja mitte karmi meediasõnaga kaaskodanikke nuheldes, vaid Jumala sõna kasutades.
Milline võiks siis olla Eesti Jumala sõna valguses? Paulus ütleb, et Jumal on seadnud inimeste jaoks „asukohtade piirid, et nad otsiksid Jumalat“ (Lk 17:26j). Teisisõnu: maa, kus Jumalat enam ei otsita, läheb valet teed mööda. Jüngritele aga ütles Jeesus, et ei muretsetaks selle üle, kuidas inimestele meeldida, vaid kuidas meeldida Jumalale. Meenuvad sõnad, mida ütles Petseri kloostri ülem isa Tihhon Ševkunov, kui temalt küsiti, kas kirikul peaks olema Venemaa elus suurem osa. „Meil pole eesmärki suurendada populaarsust või mõju. /---/ Meie ülesanne on avada inimestele Jumalat“ (Postimehe nädalalõpulisa Arter, 16.02.2019).
Täna, kui teie Tema häält kuulete, ärge tehke oma südant kõvaks! Leidkem oma elule ja meie Eestile Jumala tee, käigem ise seda mööda ja avagem seda ka teistele. Õnnistatud uut nädalat!
