„Aga te kõik rüütage end alandlikkusega üksteise vastu, sest „Jumal paneb suurelistele vastu, aga alandlikele annab armu“ (1Pt 5:5).
See nädal algas kolmanda paastuajaeelse pühapäevaga ja selle üle on mõte teenimatust armust. Juhtsalmiks lause Taanieli raamatust 9:18: „Issand, me ei heida oma anumisi Su palge ette mitte oma õiguse pärast, vaid Sinu suure halastuse pärast.“
Alandlikkus ja arm. Kui saaks nendest valida ühe, valiks vist paljud meist armu ja sedagi tahaks, et Jumal meid ülendaks ja kannaks meie eest hoolt, aga tundub, et valida ei ole võimalik. Alandlikud leiavad armu. Alandlikke ülendatakse. Alandlike eest kantakse hoolt. Kuid äkki piisaks sellest, kui püüad olla alandlik kõigeväelise Jumala ees? Olla alandlik ekslike inimeste suhtes – kas pole see hukatuslik, rumal roomamine ja Jumal ei ole meid ju roomajaiks mõelnud! Aus peab olema! Tõde tuleb välja öelda! Asju tuleb nimetada õigete nimedega! Halb on halb, vale on vale, rumalus ja ülekohus on rumalus ja ülekohus! Asju tuleb nimetada õigete nimedega – vähemalt teiste puhul! Kuid enda eksimusi me vist vabandame välja, leiame palju põhjusi, selgitusi oma vigadele, eksimustele. Oma laste puhul ehk ka. Vaenlastega, kui neid meil juhtub olema, on aga vist alati asi selge. Nende puhul tuleb tõde halastamatult välja öelda, vähemalt siis, kui see ohtlik ei ole, ja kui on ohtlik, siis vähemalt vaikselt mõtetes kiruda.
Kummaline, et just Peetrus, lihtsast ja äkilisest, ekslikust kalurist Jeesuse poolt esimeseks apostlite hulgas tõstetu, kirjutab muutunud mehena sellest, et me kõik peaksime end „rüütama alandlikkusega“, ka üksteise vastu. Kui ta oli kord hakanud Jeesust manitsema, oli Jumala Poeg talle käratanud: „Tagane minust, saatan!“ Kui ta hetk pärast arusaamist, et on Jeesuselt oma kolmekordse salgamise andeks saanud ja kinnitanud, et armastab Jeesust, oli hakanud huvi tundma, mis saab ühest teisest jüngrist, kellesse Jeesus kuidagi erilise armastusega suhtus, oli ta saanud vastuseks, et see ei ole tema asi, mis saab teisest. „Järgi sina mind!“ Lähevad aastad. Jumal lihvib Peetruse, selle teravate nurkadega kõva kalju tundlikuks apostliks, kes kirjutab: „Aga te kõik rüütage end alandlikkusega üksteise vastu, sest Jumal paneb suurelistele vastu, aga alandlikele annab armu. Alanduge siis Jumala võimsa käe alla, et Tema teid ülendaks õigel ajal; heitke kõik oma mure Tema peale, sest Tema peab hoolt teie eest!“ Nendes selgetes sõnades on tema enda elukogemus.
Aga tänases maailmas ei ole vist lihtne olla alandlik. Alandlikkus pole ju moes. Enda eksponeerimine on moes. Kritiseerimine ja mahategemine ka. Teed teised maha, vaatad neid – sinna madalale maasse tambituid – ja arvad, et oled nendest palju kõrgemal. Ei peagi midagi enda juures muutma. Kuid nii tehes me ei taipa, et mahatehtul pole võimalik enam kusagile kukkuda, aga meil oma näilisest kõrgusest on päris suur oht korralikult ninali prantsatada.
Mungad on pidanud alandlikkust millekski nii oluliseks, et selle poole tuleb pidevalt püüelda. Ilma selleta pole usk usk, armastus pole armastus ja isegi enesepiiramisel ei ole mingit mõtet. See, kes kiitleb oma usuliste saavutustega – näiteks oma paastumise päevade arvuga –, võib vabalt oma saavutused korstnasse kirjutada. Kuid kaheks kõige selgemaks märgiks sellest, et inimeses pole alandlikkust, on see, kui inimene aina kõneleb oma saavutustest ja teeb teisi maha. Alandlik teab oma piire – teab Jumala suurusest, pühadusest ja armust ja omaenese nõrkusest, pattudest. Alandlik ei võrdle ennast teisega.
Üks vanake kloostris ütles: kui näed, et vend teeb pattu, ära pane seda eksimust tema arvele, vaid selle arvele, kes tema vastu võitleb, ja ütle: nii nagu saadi temast võitu, samamoodi saadakse võitu ka minust. Nuta ja otsi Jumala abi ja kannata koos temaga, kes kannatab Jumala headusest hoolimata, sest mitte keegi ei taha Jumala vastu patustada, vaid me laseme end kuritarvitada.
Me igatseme armastust ja Jumala armu, aga me ei saa neid endale haarata, neid välja teenida. Need on kingitused, mida antakse alandlikele. Vahel on need ka nagu avanss, mille kinkija ootab, et need muudaksid meid alandlikuks ja tänulikuks.
Muide, paljude alandlike ja tarkade arvamus on see, et üheks alandlikkuse selgeks tunnuseks on tänulikkus, ja mitte ainult Jumala, vaid ka ligimeste tänamine, kiitmine. Kui me ei leia Jumalas ja teistes midagi, mille eest neid tänada, kiita, on see selgeks märgiks, et oleme kõrgid, et oleme alandlikkusest ja sellega ka Jumalast ja oma ligimestest väga kaugel.
Me vajame alandlikkust ja kogu maailm vajab seda nagu hapnikku. Ilma alandlikkuseta oleme meie ja on kogu maailm määratud hukule. Mitte keegi ei suuda meid päästa. Ka meie väike riik võib maailmakaardilt uhkuses ja eneseimetluses õhku tõusta ja olematusse lahkuda, kui alandlikkus ja usk meid Jumala ja teineteise läheduses ei hoia. Kuid ärgem rutakem seda otsima teistest. Alustagem iseendast ja küllap siis, kui meie veidigi muutume, muutub ka meid ümbritsev maailm.
Lugege, mida Paulus meile soovitab: „Rõivastuge siis nagu Jumala valitud pühad ja armastatud südamliku kaastundega, lahkusega, alandlikkusega, tasadusega ja pika meelega, üksteist taludes ja üksteisele andestades, kui kellelgi on teise vastu kaebust. Nii nagu Issand teile on andeks andnud, nõnda tehke teiegi! Aga üle kõige selle olgu armastus – see on täiuslik side! Ja teie südameis valitsegu Kristuse rahu, millesse te olete kutsutud ühe ihuna. Ja olge tänulikud!“
Muide, üheks alandlikkuse märgiks arvavad vanad ja targad mungad ka oskust vaikida – teha enam kui rääkida –, imestunult, hämmastunult vakatada Jumala lõputu armu ja helduse ees.
Millegipärast tunnen, et pean nüüd lõpetama.
PALVE: Issand, ole meile armuline – juhi meid alandlikkuseni, Sinu tundmiseni. Aamen.
*
(Foto: Sven Arbet)