Nädala mõte

Mt 14:22–33: „Ja Jeesus sundis sedamaid oma jüngreid astuma paati ja sõitma vastaskaldale Tema eele, sel ajal kui Ta laseb rahvahulgad minema. Kui Ta siis rahvahulgad oli minema lasknud, läks Ta üles mäele üksinda palvetama. Ja õhtu jõudes oli Ta seal üksinda. Paat aga oli juba hulga maad kaldast eemaldunud, heitlemas lainetega, sest tuul oli vastu. Neljandal öövahikorral aga tuli Jeesus nende juurde järve peal kõndides. Aga Jeesust järve peal kõndimas nähes ütlesid jüngrid kohkunult: „See on tont!“ ja hakkasid hirmu pärast kisendama. Aga Jeesus kõnetas neid sedamaid: „Olge vaprad, see olen mina, ärge kartke!“ Peetrus aga vastas: „Issand, kui see oled sina, siis käsi mind tulla enda juurde vee peale!“ Tema ütles: „Tule!“ Ja Peetrus astus paadist välja ning kõndis vee peal ja tuli Jeesuse juurde. Aga tuult nähes ta lõi kartma ja uppuma hakates kisendas: „Issand, päästa mind!“ Jeesus aga sirutas sedamaid oma käe, haaras temast kinni ning ütles talle: „Sa nõdrausuline, miks sa kahtlesid?“ Ja kui nad astusid paati, rauges tuul. Paadisolijad aga kummardasid Teda ja ütlesid: „Tõesti, sina oled Jumala Poeg!““ Aamen.

Matteus kirjutab, et Jeesus tõmbub kahe väga võimsa teo vahel üksildusse. Ta vajab üksiolemist, selget, segamatut suhet oma Taevase Isaga. Ja sealt tulles kannab Teda isegi tormine meri. Aga meid? Vahel on vist tunne, et isegi maa meid ei kanna ja veidi tugevamad tuulehood on meie liikumisele tõsiseks takistuseks. Kas oleme osanud tõmmata seost oma palveelu ja jaksamise ning väsimise vahel? Kui oleme pidevalt väsinud, siis ehk usume, et meie organismil on millestki puudu: unest, puhkusest, rauast või D-vitamiinist või on südamega halvad lood või on mingi muu haigus meilt jõudu röövimas. Kui väsime vaimselt, võib põhjus olla selles, et meie side suurima jõuallikaga on katkenud. Süütunne sööb seestpoolt. Püüame olla tublid, teha palju, anda palju – jätta teistele endast head muljet. Ehk hävitame oma energiat ka negatiivsete mõtete, teiste kritiseerimisega. Seda kinnist kihutavat ringi saaks peatada patukahetsuse, meeleparanduse ja regulaarse palveeluga, kuid paljud lükkavad selle olematusse ülehomsesse. Mürarikkalt edasi kuni lõpuni – ja lõpp pole siis kuigi kaugel.

„Kui päevakära aega ei andnud palvele, siis astu õhtul õue ja vaata taevasse.“ Nii soovitavad Johansonid ühes ilusas vanas laulus. Kuid kas kuuleme seda soovitust või korraldame endale päevakära järel ka õhtu- ja öökära? Abiks televiisor, raadio, muusikamasin. Põgeneme vaikuse eest, sest ei oska, ei julge vaikuses olla. Jeesus läks pärast mäejutlust ja tuhandete imelist söötmist üksildusse, et olla üksi koos oma Taevase Isaga. Jüngrid saatis Ta merele. Küllap Ta teadis, millise vastutuule ja lainetega tuleb neil seal võidelda, aga millegipärast pidas Ta nende paadiga järveleminekut oluliseks. Kui nad ei oleks läinud, oleksid nad jäänud pärast toitmisimet, milles ka nemad olid tegijad, rahvahulkade keskele ja see oleks võinud olla ohtlikum. Hullem kartusest, et tormine meri võib uputada, on uhkusesse uppumine, õhku täis minemine, Jumala kohale kerkimine ja sealt kõrgusest hukatusse langemine.

„Ja Jeesus käskis sedamaid oma jüngreid paati astuda ja sõita vastaskaldale Tema eele, sellal kui ta laseb rahvahulkadel minna. Kui Ta siis rahvahulgad oli minema lasknud, läks Ta üles mäele üksinda palvetama. Ja õhtu jõudes oli Ta seal üksinda.“

Siis, kui Jeesuse jüngrid paadiga merele või õigemini suurele ja sügavale järvele sõudsid, ei olnud vist veel seda tugevat vastutuult. Vaevalt et nad siis oleksid läinudki. Iga asi omal ajal. Kalda ääres on vaiksem. Lained tõusevad siis, kui Jeesuse jüngrid on paadiga keset suurt järve. „Paat aga oli juba hulga maad kaldast eemaldunud, heitlemas lainetega, sest tuul oli vastu. Neljandal öövahikorral aga tuli Jeesus nende juurde järve peal kõndides. Aga Jeesust järve peal kõndimas nähes ütlesid jüngrid kohkunult: „See on tont!““

Tuul on vastu. Nii tundub vist aeg-ajalt meilegi. „Jumal, ole mu vastu armuline, sest meri on nii suur ja mu lootsik nii väike!“ Mulle meeldib see bretooni kaluri lihtne palve, mida ta oli iga kord oma viletsa vana ja väikese paadiga merele minnes palvetanud. Vahel võib see olla hea, kui tuul on elumerel vastu ja lained räsivad paati. Nii mõnigi on just sellistel hetkedel hakanud Jumalat otsima, Tema poole palvetama. Pärituul ja vaikne meri panevad paljusid Jumalat unustama ja allhoovused triivivad su elupaati kaugele kaldast. „Elu on kui meri, mis mul hirmu teeb, kui ta lainehari vahutab ja keeb. [---] Kust ma troosti leian, kui hing rahutu? Keda appi hüüan, olles õnnetu?“ Nii küsisime ühes ilussügavas laulus. Selles laulus on ka vastus. Nii nagu ka tänases pühakirjatekstis. Tema, kes võib tulla ka mööda vett, astuda läbi lainete, Tema, keda ei takista torm, on võimeline meid päästma, vaigistama tormi, kandma teisele kaldale ka siis, kui meil viimnegi jõud on lõppenud.

„Aga Jeesus kõnetas neid sedamaid: „Olge vaprad, see olen mina, ärge kartke!““ Jeesus ei lase omasid pikalt hirmu tunda. Ta teab, et see võib meid hävitada, võtta viimsegi aruraasu. Hirm on üks suurimaid hävitajaid – vaimne vähk, kohutav kasvaja, mis võib hävitada oleviku ja tuleviku. Jeesus kõnetab oma hirmunud jüngreid kohe. „Aga Jeesus kõnetas neid sedamaid: „Olge vaprad, see olen mina, ärge kartke!““

Ma ei tea, millisel elumerel sina täna sõidad, kas võitled juba pikemat aega vastutuulega või püüad tormides ellu jääda. Üks on selge, Tema, kes kord ütles: „Olge vaprad, see olen mina, ärge kartke!”, on seesama ka täna ja igavesti. Ta ütleb seda täna ka meile. Olen Teda kuulnud seda ütlemas, kui minu ümber on lained kõrgele tõusnud, kui mõnedki kõrvaltvaatajad arvasid, et nüüd läheb minu pisike paat ümber. Kuid ka keset kõike seda oli inimesi, kes mind julgustasid, kes ei loobunud toetamast, kes ei kartnud kinnitada, ja ma kuulsin väga selgesti üht häält, mis ütles: „Ole vapper, ära karda!“ Ja olen mõistnud veel midagi – see, mida on öelnud selle kiriku kaitsepühak Johannes, on töötav tõde: „Armastus ajab kartuse välja!“

Peeter Sink on kord kirjutanud:

Issand hüüdis ja ma tulin ... üle vahuselt mässava vee.
Kuigi eel ootas okkane tee – ma tulin.
Läbi sõprade naeru ja pilke,
läbi põrguväe lõukoerte kilke – ma tulin ...
Issand hüüdis ja ma tulin.

Peetrus on hulljulge. Ta läheb kaugemale kui teised. Astub Jeesuse kutse peale üle paadi serva ja kõnnib vee peal. Ta ei vaju nii kaua, kuni ta pilk on kutsujal. Ta jõuab Jeesuse juurde, kuid siis äkki kõik muutub. See julge mees on uppumas. Mis juhtus? Mis muutus? Pühakiri ütleb: „Ta vaatas tuult ja täitus hirmuga.“

Meiegi teeme aeg-ajalt sedasama. Vaatame tuult ja tunneme hirmu. Eesti keeles on sõnade „tuul“ ja „tulevik“ algused sarnased ja eks see tulevikku vaatamine võibki saada tuulevaatluseks. Kujutame endale ette, mis kõik võib meiega ja meie lähedastega ja Eestiga ja maailmaga juhtuda, milline torm võib tõusta, milline sõda puhkeda, millised haigused tabada ... Aga äkki vaataks Temale, kellele kuuletuvad tuul ja lained, kelle käes on kõik meie ajad, kellel on surmastki väljapääsutee? Elu koos Temaga on lõputult põnev seiklus – värviderohke ja imeline. See on pidev hüpe Isa käte vahele ja aina kindlamaks muutumine selles, et iga kord, kui Tema ütleb: „Hüppa!“, siis Ta püüab sind täiesti kindlasti oma käte vahele. See ei ole elu, milles pole valu ega muret, oma risti kandmist. See on ristiusk ka oma ristidega ja oma risti kandmise usk, kuid see ei ole mõttetu minemine, eikuhugi ekslemine. See on elutee.

Dave Benton laulab koos oma tütrega üht kaunist laulu. Selles on sõnad:

Kõik hetked on head, mu Looja, ka need, kust õppima peab
ja anna mul jõudu, et teha saaks heaks, kõik ammused vead.
Eilne on möödas, Looja, ja kes homset mul lubada võib,
kuid Isa, vaid Sind tänama pean, kõik hetked on head.

Hiljuti ilmus teade: „Tuumafüüsikud nihutasid viimsepäevakella osutit pool minutit keskööle ehk maailma lõpule lähemale.“ Millegipärast on mulle teoloogiaõpingutest kõige enam süüvinud meelde üks mõte, mida ütles kord Evald Saag: „Kui Jumal on sellele maailmale andnud 12 tundi, siis on täna kell üks öösel.“ Selle kummalise lause kõrvale sätin ma Maret Kaiki mõtte: „Ei ma karda surma, elu kardan pigem – olla eluvääritu.“

Mul on väga sageli olnud tunne, et maailma lõpp tuleb juba homme ja ma ei tohi lükata kõige olulisemat sellesse siinolematusse homsesse. Tunne, et täna, siin ja praegu tuleb teha kõik oluline, armastada ja anda Jumalale kõik, mida Tema tahab, ja see on ime, kui Tema, kellele kuulub kõik, annab minule – tühisele – võimaluse teha midagi Temale. Ma tean, et vaid see, milles on armastust ja mis on Tema kätesse antud, läheb alati õitsema ja kannab vilja ka pärast maailma lõppu. Kui Jumal on maailmale andnud 12 tundi, siis on praegu kell üks öösel – on armuaeg ja me ei tea, kui kaua seda armuaega veel on, aga ma usun, et meil on lootust, kui märkame tulla paati ja olla siin koos ja uskuda, et meid paati palunu tuleb siia iga kord ka ise, rahustab meie ümbert tormise mere ja meie rahutud hinged ja koos Temaga jõuame me pärale. Tema on tõotanud: „Kes kuulab mind, võib julgesti elada ja olla muretu, kurja kartmata.“

Meil kõigil on oma tee. On neid, kes lähevad merele kõndima vaid siis, kui see on kaetud korraliku paksu jääga. Teised teavad, kus on kõrgemad kivid, ja kivilt kivile astudes tekitavad kaugelt vaatajates tunde, et nad on vee peal käijad. Aga nad vähemalt lähevad, mitte ei jää kaldale unistama sellest, mis küll võiks neid oodata seal veel ja teisel kaldal. On neidki, kes lähevad oma pisikese paadiga ka vastutuulega merele, kuid kui nad kuulevad Jumala kutset, ei julge nad üle paadi ääre astuda, ja mõned neist ehk kritiseerivad neid, kes julgevad, pobisevad mingist lubatu ja lubamatu piiride ületamisest, kuid nad on vähemalt koos teistega läinud Jeesuse juhatusel paati ja püüavad üheskoos jõuda teisele kaldale. On ka hulljulgeid. Kõiki on vaja, et jumalariigi töö siin maa peal tehtud saaks. Me oleme erinevad, aga me kõik võime kuulda Tema sõnu, kes ütleb: „Olge vaprad, olge julged, see olen mina, ärge kartke!“

„Ja kui nad astusid paati, rauges tuul.“

Kas pole see, mis juhtub siis, kui astume sellese pühakotta, sarnane sellega, mida ütleb pühakiri: „Ja kui nad astusid paati, rauges tuul.“? Kuid keset seda välise tuule raugemist võib Jumal tekitada tuule või isegi tormi meie südames ja me taipame, et me vajame muutust, et peame senisest enam hakkama usaldama Jumalat, rändama Tema juhatusel.

Armsad, tulge ikka kirikusse, siia, kus Kõigeväeline meile ütleb, et me pole üksi, et Tema hoolib meist – siia, kus Ta armulaua andides kingib meile oma lõppematut armastust. Tulge sellesse paati, mis on teel teisele kaldale! Vaadake, kui ilusaks on aastatega see paat muutunud! Kuulake, kui kaunilt kõlab siin muusika! Taibake, kui imeliselt on Jumal seda pühakoda ja siin olevat kogudust üle 150 aasta hoidnud, kaitsnud ja õnnistanud. Kuulake, mida kõneleb psalmist kiriku Issandast: „Tema muutis maru vaikseks ilmaks ja vete lained jäid vakka. Siis nad rõõmustasid, kui lained vaikseks jäid, ja Ta viis nad igatsetud sadamasse. Tänagu nad Issandat Ta helduse eest ja Tema imeliste tegude eest inimlastele.“

Paadisolijad aga kummardasid Teda ja ütlesid: „Tõesti, Sina oled Jumala Poeg!“ Seda on mõistlik teha ka meil. Siis, kui oleme paadisolijad ja kui oleme seal, kus on ka Tema, siis tuleb see nii loomulikult. Me kummardame Teda ja tunnistame Teda oma elu Issandaks, sest me teame, et Tema on õnnistamas meie elu, vaigistamas meie valu, valgustamas meile teed ja me pole iialgi üksi. Aamen.