Nädala mõte

Jh 4:5–30: „Jeesus tuli Samaaria küla juurde, mida hüütakse Sühhariks, maatüki lähedale, mille Jaakob oli andnud oma pojale Joosepile; seal oli Jaakobi allikas. Teekäimisest väsinuna istus Jeesus nüüd allika äärde. Oli keskpäeva aeg. Samaaria külast tuli naine vett ammutama. Jeesus ütles talle: „Anna mulle juua.“

Jeesus ütles talle: „… Kuid tuleb tund ja see ongi juba käes, et tõelised kummardajad kummardavad Isa vaimus ja tões, sest Isa otsib neid, kes teda nõnda kummardavad. Jumal on Vaim ja kes teda kummardavad, peavad teda vaimus ja tões kummardama.“

Naine ütles temale: „Ma tean, et tuleb Messias, keda nimetatakse Kristuseks. Kui tema tuleb, siis ta kuulutab meile kõik.“

Jeesus ütles talle: „Mina, kes ma sinuga räägin, olengi see.“

Ja sel hetkel tulid ta jüngrid tagasi ja panid imeks, et Jeesus kõneles naisega. Ometi ei öelnud keegi: „Mis sa temalt tahad?“ või „Mida sa temaga räägid?“ Siis jättis naine oma veekannu sinna ning läks tagasi külla ja ütles inimestele: „Tulge vaadake inimest, kes ütles mulle kõik, mis ma olen teinud! Kas mitte tema pole Messias?“ Ja nad tulid külast välja Jeesuse juurde.“ Aamen.

Teekäimisest väsinuna jõudis Jeesus kord allikale ja keskpäeva kuumuses jõuab sinna veel keegi. Tundub, et tema tuleb sinna teadlikult just sel ajal, kui teised inimesed ja isegi paljud loomad hoiduvad varjulistesse paikadesse. Miks? See selgub vist siis, kui Jeesus talle ütleb: „Sul on õigus, kui sa ütled: „Mul ei ole meest,“ sest kuigi sul on olnud viis meest, ei ole see, kellega sa praegu elad, sinu mees. Seda sa oled õigesti ütelnud.“

Kõigil ei lähe elus hästi. Kõigil ei ole plekitut minevikku ja olevikku. Inglitel on, aga meie ei ole inglid. Kuid me ei taha, et meie plekkidest räägitakse. Kui me just kalestunud ei ole – nii kalestunud, et oleme oma plekkide üle uhked ja mõistame teisi nende plekkide pärast hukka – uurime neid teiste omi suurendusklaasi abil, endal suured palgid silmades.

Tundub, et päevakuumuses allikale tulnud naine häbeneb oma plekke. On midagi, millega tema oma elus ei ole hakkama saanud. See, kuidas tal meestega on läinud, ei sõltunud ainult temast, kuid ta elas ajas ja ühiskonnas, kus nendes asjades süüdistati vaid naisi. Meeste poolt tehtud reeglitega maailm. Abielurikkumistelt tabasid mehed tavaliselt vaid naisi. Naised visati kividega või sõnadega surnuks või vigaseks ja viskajad olid mehed, kes oleksid pidanud oma kivid enda pihta viskama.

Kummaline, et Samaaria naine ei põgene allikalt, kui Jeesus talle tema meestest räägib! Kui Jeesus räägib, ei ole tema käes kive. Tema sõnades ei ole teravust. Öeldakse, et piitsaga lüüakse vermeid, aga sõnadega sügavaid haavu. Küllap oleme seda tundnud, kuidas mõned sõnadega löödud haavad kuidagi meie hinges ei parane, ei unune. Või oleme ise selliseid haavu löönud.

„Sinule laulan ja sina saad aru – oled nii lahke ja hea …“

Nii on kord keegi laulnud ülistust pihlapuule. Kas meie oleme leidnud mõne inimese, kellele julgeme rääkida oma muredest, oma häbist, oma valust, või oleme meiegi leidnud selleks vaid mõne puu või haua või nutame oma nutud üksinda patja, kasvatame oma ümber kivise kooriku, läheme pigem puruks, mõraneme, kui avame südame ja suu?

Vahel ütleb mulle mõni inimene, et ta ei saa endast aru – kuidas ta siin kirikus äkki on avanenud ja rääkinud mulle asjadest, mida ta mitte kellelegi pole julgenud rääkida. Küllap see peakski nii olema, et tulles kirikusse, tulles vaimuliku juurde, võib inimene ennast avada, kartmata seda, et teda hukka mõistetaks või tema pihtimisest midagi edasi räägitakse. Turvatunne – usaldus. Kui seda ei ole ka kirikus, kust seda siis veel võiks leida?

Tuletan meelde kahe revolutsionääri kummalist vestlust. Üks ütles teisele, et tal hing valutab. („U menja duša bolit!“) Teine kukkus teda manitsema, et seltsimees peaks ju teadma, et olemas on ainult mateeria ja mitte mingisugust hinge ei ole olemas. Esimene vastas: „Kui valutab – järelikult on olemas.“ („Jesli bolit, znatšit jest.“)

Hinge võib valutama panna ka süütunne, ja see on hea, kui nii läheb, sest hingevaluga võib inimene hakata otsima abi ja kui ta seda õigest kohast otsib, võib ta selle ka leida. Kuid kui abi ei otsi, kui oma valu vaigistad, oma probleemi ignoreerid, selle eest põgened töösse, pudelisse, teiste kirumisse, võib süütunne tekitada raskeid vaimseid ja ka füüsilisi haigusi. Patt võib hävitada meie siinse lühikese elu, kuid hullem on see, et ta võib hävitada ka võimaluse elada igavesti. Keegi on võrrelnud paljude inimeste teadvust inimesega, kes pööningult kummalisi hääli kuuldes põgeneb keldrisse, et seal veenduda, et mingeid hääli ei olnud. Loomulikult me võime oma südametunnistust hingevalus vaigistada. Võime võrrelda ennast teistega ja leida, et meist on ikka palju hullemaid ja meie eksimused on nende omadega võrreldes täiesti tühised. Oma pattu eitades ja teisi maha tehes võime aga hävitada oma elu ja muuta teiste elu maiseks põrguks. Halastuseta ja armastuseta põrguks.

Kas mäletate, mida väitis kord enda kohta apostel Paulus? Ta ütles, et tema on patustest kõige suurem. Kas see oli liialdus – soov ennast alandades kuulda paljudelt, kui tubli ta on olnud, mida kõike head on ta teinud, kui sügavalt usklik ta on? Ei! Paulus mõistis ühel hetkel, et suurim patt on see, kui inimene hakkab arvama, et ta võib ise ennast lunastada. Jumala erilise poolehoiu välja teenida oma heategudega, pühakirja põhjaliku tundmisega, religioossete ja inimlike reeglite täitmisega, ning tema meelest valel teel olijate vaenamisega. Saatan on kaval ja tema võrku langevad vahel ka sügavalt religioossed inimesed, kes asuvad oma kaasinimeste suhtes kohtumõistja troonile – kohale, mis kuulub vaid Kristusele.

Jumal näeb igas inimeses midagi sellist, mis on nii väärtuslik, et seda inimest tasub armastada. Jumala kohale trügiv usklik näeb aga paljudes inimestes seda, mille pärast tuleb nad hukka mõista. Üks võimas baptisti teoloog Osvald Tärk on öelnud, et „tõtt nõudes on kerge eksida armastuse reeglite vastu“ ja ta lisab, et „kui jumalalapsed hakkavad ise üksteist karistama, siis ei jää Jumalal muud üle kui karistada karistajaid“.

Jumala Poeg kõneleb Samaaria naisega elavast veest. Ta ei ütle, et naine peab esmalt oma plekilise mineviku ja olevikuga lõpparve tegema ja kui ta on korralikuks hakanud, siis võib ta ehk tagasi tulla ja kuulata, mida Jumal võib talle anda. Jumal tunneb oma loodut. Ta teab, et me laseme lahti mõnest hukatavast oksast alles siis, kui taipame, et on midagi palju paremat, kindlamat, millest kinni hoida.

Peeter Sink on kord soovitanud:

Väsinud matkaja murede maal. Allikal jahuta janu.
Tõuse siis jälle ja kiirusta teel, kuulata kutsuvaid sõnu.
Inglid su paremal, vasakul käel kõrvest ka saadavad läbi ...

Elava vee allikas on avatud ka meile ja Tema, kes teab meist kõike, kutsub meid sellele allikale.

Meil on lootust, kui julgeme tulla eluallikale. Meid kutsutakse sellele allikale ja kutsuja ütleb, et me ei pea kartma. Tema teab meist kõike ja seepärast Ta kutsubki meid, sest Temal ja Temas on see, mis võib meie elu muuta, meid terveks teha, meie südamesse tuua rahu ja rõõmu. Tema ütleb: „Tulge, sest kõik on valmis.“ Ja see on ime.