Mt 3:13-17: „Siis tuli Jeesus Galileast Jordani äärde, et lasta ennast Johannesel ristida. Aga Johannes püüdis teda igati keelata: „Mul on vaja lasta ennast sinul ristida – ja sina tuled minu juurde!“ Jeesus aga kostis talle: „Olgu pealegi; sest nõnda on meile kohane täita kõike õigust!“ Siis Johannes andis talle järele. Kui nüüd Jeesus oli ristitud, tuli ta kohe veest välja. Ja vaata, taevad avanesid ning ta nägi, kuidas Jumala Vaim laskus otsekui tuvi ja tuli tema peale, ja ennäe, hääl taevast ütles: „See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel!““ Aamen.
Ühel suvepäeval lahkub Jeesus Naatsaretist, oma kodust, oma lähedaste juurest. Vaikne aeg on läbi saamas. Jordani jõe ääres valmistab üks karm mees ette Tema tulemist. Kunagi on see mees olnud oma ema Eliisabeti südame all ja kui tema sugulane Maarja ta emale külla tuli, hüppas tema rõõmust oma ema ihus. Nüüd, 30 aastat hiljem valmistab ta oma rõõmustajale teed. Ta teeb seda nii, nagu tema oskab. Kuulutab taevariigi tulekust. Kutsub inimesi üles parandama meelt, tegema korda oma suhted ligimeste ja Jumalaga. Kuid siis jõuab Jordani äärde Jeesus. Ta näeb neid inimesi, kes on Ristija Johannese kuulutust tõsiselt võtnud. Osad küllap ka sellepärast, et nad on hirmul, et Jumal võib neid nende valesti elatud elu pärast oma peagi saabuvast taevariigist välja jätta. Paljud tulevad, igatsedes Jumala armu ja halastust. Jeesus vaatab neid inimesi ja Johannest. Ta teab, et Tal on aeg alustada oma armukuulutust. Loomulikult näeb Ta Johannese tegevuses ebatäiuslikkust, taipab, millised on tema juurde tulijate motiivid, kuid Ta ei lammuta seda kõike. Ta kummardub täiuslikuna ebatäiuslike keskele ja ütleb sellega selgesti, et nende inimeste liikumise suund on õige. Meeleparandus on vajalik. Igatsus Jumala järele on oluline. Soov muutuda on vajalik.
Kui Jeesus astus Jordani jõkke, patuste, meeltparandavate inimeste keskele, asetas Ta ennast sellega meie poolele. Kõige erilisem ja täiuslikum astus ennast mittetäiuslikuks pidavate inimeste keskele ja lasi endale teha seda, mida lasid endale teha end patustena tundvad.
Jeesuse hilisemast avalikust tegevusest jutustavates lugudes liigub Ta sageli mägedes. Ta läheb sinna, et seal palvetada. Ta peab oma tuntuima jutluse mäel ja seda nimetatakse mäejutluseks. Kuid enne, kui Ta alustab, liigub Ta alla orgu. Läheb jõe äärde, kummardub ekslike, patuste keskele ja annab sellega selge sõnumi ka meile – ma olen Jumal, kes pole omadega vaid mäetippudel, teie elu parimatel, säravamatel silmapilkudel, vaid ka siis, kui te olete veerenud alla orgu, kas või päris põhja. „Ma olen teiega iga päev – IGA PÄEV – kuni maailma ajastu otsani.“
Ristija Johannes oli hakanud tegema midagi ennekuulmatut, varemnägematut. Ta võttis tseremoonia, mille läbi teistest rahvastest judaismi pöörduda soovinud inimesi judaismi vastu võeti – proselüütide ristimise – ja pööras selle oma rahva – juutide, Jumala omandrahva, väljavalitud rahva – poole. Sina, kes oled oma pattudega Jumalale selja pööranud, oled selle rahva keskelt ära langenud, saad tulla tagasi. Saad tulla Jumala juurde kahetsusega ja sooviga parandada meelt. Sind valatakse üle Jordani voolava veega – see on sümboolne puhastusriitus ja selle läbi taastad sa omalt poolt oma rikkiläinud suhte Jumalaga ja Tema rahvaga.
Ja kui tuleb Jeesus ja kummardub Tema ette, taipab Johannes, et see, mida Ta teeb, võib sobida paljudele, aga mitte Jeesusele. „Mul on vaja lasta ennast sinul ristida – ja sina tuled minu juurde!“ ütles Johannes Jeesusele.
Jeesus aga kostis talle: „Olgu pealegi; sest nõnda on meile kohane täita kõike õigust!“
Jeesus ei tulnud lammutama kõike vana. Ta tuli täitma, mitte lammutama. Igal inimlikul institutsioonil ja igal rahval on juured tema minevikus – paljudel väga sügavad juured. Neid juuri läbi lõigates tapame taime – olgu ta pealpool juuri nii vägev, suur ja ilus kui tahes. Juurtetu kaob.
Jeesus ei hävita vana, vaid annab sageli paljule sellest vanast uue tähenduse. Ta näeb ka ristimist palju laiemalt ja sügavamalt kui Ristija Johannes, kes näeb selles vaid pattude mahapesemise sümbolit. Jeesus näeb selles taevariigi ust – ust täiuslikumasse, elusamasse ellu, armastusse, halastusse – Jumala lapseks saamist.
Kui püüaksime ühe lausega vastata küsimusele, miks Jeesus laseb end Johannesel ristida, võime ehk appi võtta Pauluse lause „Armastus on seaduse täitmine!“. Jeesus astus oma kuulutustööd alustades end Johannesel ristida lastes patuste keskele, samastus nende murelike, hirmul olevatega, kelle pärast Ta oli ju tulnud, et juhatada neid ja meid Jumala juurde. Oma maise elu viimastel tundidel oli Ta kahe kurjategija vahel ristil ja suri inimlaste pattude pärast. Jumala inimeseks saamine on suurim kõikidest imedest.
„Kui nüüd Jeesus oli ristitud, tuli ta kohe veest välja. Ja vaata, taevad avanesid ning ta nägi, kuidas Jumala Vaim laskus otsekui tuvi ja tuli tema peale, ja ennäe, hääl taevast ütles: „See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel!““
Esmakordselt kõneleb pühakiri siin selgelt Jumala kolmainsusest. Jumal-Isa ütleb Jeesusest, et see on Tema armas Poeg, kellest Temal on hea meel, ja Püha Vaim laskub otsekui tuvi Jeesuse peale. Kas olete mõelnud, miks saadab Jumal oma Võimsa Vaimu Jeesuse peale tuvina? Miks mitte vägeva kotkana, kondorina või mõne muu suurema linnuna? Miks on tuvi Jumala Püha Vaimu sümbol? See on vist sarnane küsimus, et miks sünnib Jeesus Jeruusalemma lähedal oleva väikese ja üsna tähtsusetuks peetud Petlemma linna laudas ja miks ei sõida Ta enne oma hukkamist Jeruusalemma kuningana sisse mitte sõjaratsul, vaid eeslil. Kõik need detailid jutustavad Jumala ja Tema Poja olemusest. Jumal annab inimesele, kes ootab võimsat ja vägevat vabastajat – vabastajat, kes hävitaks teised ja hooliks vaid oma rahvast –, hoopis teistsuguse sõnumi Messiast. See on alandlik ja halastav Päästja – Lunastaja, kes läheb patuste eest ristile, et Temasse uskujad pääseksid igavesse ellu. Meil on Päästja, kes tuleb ka kõige madalamal olija juurde, laskub alla, alandub, kuuleb ka kõige vaiksemate, mahasurutute palveid. Kui Jeesus õpetab meid selles maailmas elama, soovitab Ta meil olla tasased nagu tuvid. Tuvi on vagaduse ja sõbralikkuse sümbol. Tuvi tõi pärast seda, kui inimese patt pani Jumala oma loodud maailma hävitama, allesjäänutele sõnumi, et elu läheb siiski edasi ja Jumal on halastanud kogu loodu peale ja annab meile uue võimaluse.
Armsad, kui me soovime, et see uus aasta, mis ei ole veel kindlasti 14 esimese päevaga vanaks läinud, toob meile head, on hea meile ja meie armsatele, siis tasub meil hoida Jeesuse lähedusse, teha kõik, mis meist sõltub, et seal oleksid ka meie armsad. Tema – Jumala Poeg – on see, kellest on Jumalal hea meel, ja Tema tahtes liikudes oleme meiegi need, kellest on Jumalal hea meel. Õnnistatud uut Issanda aastat! Avatud taevast ja selle märkamist, armastuse tuld ja Püha Vaimu juhatust!
(Foto: Sven Arbet)