Matteuse ja Luuka rõõmusõnumis, Johannese esimeses kirjas ja Ilmutuse raamatus on sõnad:
„Maarja tõi ilmale oma esimese poja ning mähkis ta mähkmetesse ja asetas sõime, sest nende jaoks polnud majas kohta.“
Johannes kirjutab: „Armsad, armastagem üksteist, sest armastus on Jumalast ja igaüks, kes armastab, on sündinud Jumalast ja tunneb Jumalat. Kes ei armasta, see ei ole tundnud Jumalat, sest Jumal on armastus. Jumala armastus meie vastu on saanud avalikuks selles, et Jumal oma ainusündinud Poja on läkitanud maailma, et me tema läbi elaksime. Jumal on armastus ja kes püsib armastuses, püsib Jumalas ja Jumal püsib temas.“
Issand ütleb: „Ennäe, ma seisan ukse taga ja koputan. Kui keegi kuuleb mu häält ja avab ukse, siis ma tulen tema juurde sisse ning söön õhtust temaga ja tema minuga.“
Jeesus tõotab: „Paluge, ja teile antakse, otsige, ja te leiate, koputage, ja teile avatakse, sest iga paluja saab ja otsija leiab ja igale koputajale avatakse!“
Aamen.
Me ootasime, et Armastus koputaks lõpuks ka meie uksele. Meile tundus, et paljude teiste ustele koputab Ta pidevalt, aga meie omast läheb alati mööda. Sellega oli raske leppida. Püüdsime ennast muuta selliseks nagu teised. Et äkki Ta siis tuleb. Kuid ikka me ei kuulnud Tema koputust. Ta vist ei tundnud meist möödudes meid ära, sest me oli muutunud teiste sarnaseks – meid ennast ei olnud enam eriti olemas.
Mõni meist muutus oodates kärsituks. Hakkas teistest halba rääkima, halba mõtlema, muutus kohtumõistjaks. Arvas, et teiste väärtust vähendades tema oma tõuseb. Kuid ikka tundus ka neile, et Armastus nende uksele ei koputa.
Tegelikult Ta koputas. On koputanud paljudel päevadel ja igal jõuluööl meie kõikide ustele. Äkki meid ei olnud kohal ... Olime pidevalt kusagil mujal, askeldamas asjadega, mis ei olnud üldse olulised, ja jõuluõhtul kohale jõudes olime juba kõigest välisest liiga väsinud. Me ei osanud enam oodata, et keegi võiks koputada ...
„Neil ei olnud ruumi majas.“ Mäletate, just nii kõneldi Jeesuse sünnist. Nendele seal ei avatud uksi.
Kuid äkki täna! Kas meie julgeme? Armastuse vastuvõtmine vajab palju julgust, sest Ta muudab nii palju ja paljud kardavad muutusi. Tundub turvalisem, kui kõik jääb nii, nagu oleme harjunud.
Tegelikult me ju olime seda korduvalt palunud, et kõik muutuks – et armastus tuleks ja muudaks kõik meie elus. Palusime seda iga kord, kui ütlesime: „Meie Isa, kes Sa oled taevas, … Sinu tahtmine sündigu …“ Kuid kui Tema tuli ja koputas meie uksele, meie hingekambri uksele, teesklesime me, nagu ei kuuleks, sest me tegelikult tahtsime, et MEIE väikesed tahtmised sünniksid – et oleks rohkem raha ja võimalusi, et oleksime nii nagu teised ...
Kui palju kordi Tema veel suudab seda meie suust kuulda – seda, et Jumal, Sinu tahtmine sündigu, ja siis, kui Ta natukenegi vastab, on meie silmad hirmu täis. Tema tahtmine, kes on armastus, hirmutab.
Aga, mõned ütlevad, et neil on halvad kogemused, et armastuse sisselaskmine võib lõpuks tuua valu ja kurbuse. Meil on kogemus nendega, kes tulid, täitsid mõned hetked või isegi aastad meie elust ilusa valgusega ja siis läksid. Me ei taha enam haiget saada. Me kaitseme ennast. Sellepärast ei kuulegi me koputust. Sellepärast me ei lase Teda sisse.
Kuid mõtle veidi, kas mõni lahkuja, kelle minek sind kurvaks muutis, pettuma pani, võttis lahkudes ka päikese kaasa? Parem on armastada ja kaotada, kui elada armastamata. Parem on kuulda koputust ja avada uks – olla kas või silmapilgu õnnelik kui terve igaviku õnnetu ja tuim.
See, kes avab armastusele – avab Jumala Pojale –, julgeb peagi ka ise minna koputama. Loomulikult ei avane iga uks tema ees. Kuid tema ei löö käega. Ta ei taha hiljaks jääda. Nii palju valu ja haigust on alguse saanud hirmust – kartusest väljendada armastust, ütelda ilusat. Maailm on kurbusest kõveras. Nii paljud nendestki, kes võiksid rahus siit minna, kui nende aeg on täis saanud ja nad on surmani väsinud, hoiavad kramplikult kinni oma siinsest vaevalisest elust, sest nad ei julge minna – nad ei ole harjunud ennast usaldama armastuse kätele – nad kardavad, et see armastus, keda nemad ei julgenud vastu võtta, kellele nemad ei julgenud avada ust ühelgi jõuluööl ega paljudel teistel silmapilkudel, ei võta neid vastu.
Ta koputab. Ta tahab tulla. Tegelikult on see ime, et Ta ikka veel tahab tulla – meisse. Talle avades pole meil midagi kaotada. See, mis kaob, pole me ise. Kui jätame avamata, võime aga kaotada kõik. TAEVANE ISA, SINU TAHTMINE SÜNDIGU! Kui Tema tahtmine sünnib, saab selle vastuvõtja olla õnnelik – olla see, kes tunneb igavesti armastust ja kes kartmata vaesemaks jääda seda jagab. Tema koputab ka meie südametunnistusele ja Tema tahtmine on ka see, et me andestaksime oma võlglastele, et me ei kannaks endas möödunu kibedust. See, kes avab end armastusele, suudab andestada ja andeks paluda. Ja hinge, mis selle läbi puhtaks muutub, saab tulla Tema, kes on Armastus.
Õnnistatud jõuluaega – julgust armastust vastu võtta ja jagada!
