Nädala mõte

Vikaarõpetaja Miina Piir.

Mk 10:13–14: „Ja Jeesuse juurde toodi lapsi, et ta neid puudutaks. Ent jüngrid sõitlesid toojaid. Aga Jeesus sai seda nähes pahaseks ja ta ütles neile: „Laske lapsed minu juurde tulla, ärge keelake neid, sest selliste päralt on Jumala riik!““ Aamen.

Mõni aeg tagasi näitas Kanal 11 Inglise dokfilmi, kus lastepsühholoogid teadustöö tarvis jälgisid gruppi üksteisele võõraid lapsi, alustades nelja-aastastest ja lõpetades seitsmeaastastega. Samavanused lapsed kutsuti lasteaeda, kus nendega tegeles kaks kasvatajat, mees ja naine. Psühholoogid jälgisid kuvari kaudu laste kohanemist, suhtlemist, virguvaid sõprussuhteid jms. Lastele esitati erinevaid väljakutseid, et jälgida, kuidas nad tulevad toime distsipliini, aususe, võidu, kaotuse, konfliktide, sõpruse purunemise ja muu sellisega.

Viimases ehk siis seitsmeaastaste saates jõuti ajaliselt jõuluaega ja kasvatajaid käisid välja mõtte lavastada näidend Jeesuse sünnist – alates sellest, kuidas peaingel Gabriel neitsi Maarjale kuulutas, et tal sünnib laps, kellele ta paneb nimeks Jeesus.

Näidendi idee meeldis lastele väga ja ärgitas üksteiselt küsima, kes usub Jeesusesse. „Mina! Mina!“ hüüdsid lapsed, kuni üks õrna näoga poisinöps ütles: „Mina küll ei usu, see on totter, välja mõeldud muinasjutt.“ Sõnastus ei kuulunud kindlasti lapsele, oli selge, et väljendid olid ikka täiskasvanu omad – lapsed ja vanemad on ju ühte nägu. Ega ta ainult selle lausega piirdunud ning sellise üleoleva sõnavõtu jätkudes ütles grupis olev ainus moslemipoiss: „Mina olen küll moslem, kuid isegi meie usume Jeesusesse.“ „Jeesus on reaalselt sündinud ja elas ammu aega tagasi,“ ütlesid lapsed. „Ei ole,“ vastas väike ateist, „ta pole reaalne.“ Mille peale teised hüüdsid: „On küll! He's real! He's real!“ Igal keelel oma võlu, sest kiiresti öelduna kostis „he is real“ kui Iisrael.

Hakati siis näidendit lavastama ja sai palju nalja, sest tekst oli vaja pähe õppida ja kostüümid proovida, mis lastega toimetades nii hõlpsalt ei sujunudki. Kõigepealt rääkis naiskasvataja lastele üldiselt näidendist ja küsis, missuguseid osi nad sooviksid mängida, kuid tema jutule segas pidevalt vahele meie väike Jeesuse-vastane, kes hakkas kasvataja jutu ajal suuga puristama, et too ei saaks jätkata. Kasvataja läks temaga rääkima, et „me võime välja minna, kui sa ei soovi kuulata, kuid kui segad vahele, siis läheb jutt mitu korda pikemaks“. Inglinäoga poisi käitumine oli lausa mõnitav. Talle oli nagu vähe sellest, et tema Jeesusesse ei usu, tal oli vaja kuidagi alandada neid, kes uskusid. Ühes proovis rebis väike ateist meeskasvatajalt pikale rull-lehele kirjutatud näidendi teksti, heitis selle maha ja ütles, et see on rämps.

Kuidagi jõuti rollide jagamise juurde ja üllatus-üllatus, näidendi idee vastane soovis näidendis kaasa teha. Oli jäänud vaid eesli roll, aga sellest polnud midagi. Näidendi ajal oli eesli osatäitjal kibekiire lavale, kuigi tema kord veel ei olnud, teda tuli vägisi kinni hoida, kuni tuli tema aeg.

Kogu lavastamisprotsessi ajal olid laste omavahelised vestlused väga huvitavad. Samuti anti huvitavaid vastuseid kasvatajate küsimustele. „Kus Jeesus sündis, lapsed?“ Truude isamaalastena pakkusid lapsed: „Londonis?“, „Ei – Manchesteris!“ Ja üks tüdruk arvas veidi kahtlevalt, et vist Jeesusmaal. „Miks kolm tarka järgnesid taevatähele?“ tahtis kasvataja teada. „Sest neil polnud kaarti,“ vastasid lapsed.

„Mida tundis Maarja, kui pidi koos mehe Joosepi ja poja Jeesusega võtma ette väga pika teekonna koju?“ küsis kasvataja. „Eks ta oli väsinud.“

Moslemipoiss ja rahulolematu poiss said sõpradeks, kuid kui uhke poiss keeldus plaksutamast vahepeal ühe lauluvõistluse ajal poisile, kes tema meelest laulis liiga tittede laulu, siis lõpetas moslemipoiss sõpruse. Ometi valis ta hiljem kuuse alt spontaanselt jõulukingi, mille oli teinud väike ateist – seal oli raamat „First Poems“ ehk „Esimesed luuletused“, mida nad siis hiljem koos lugesid.

Nägime veel üht sõbrapaari, sest grupiga ühinesid natuke nooremad poiss ja tüdruk, kes sõbrunesid kohe alguses, kui nad viieaastaste grupis olid. Tüdruk ei tahtnud osa näidendis, sest tal oli tugev rambipalavik, ta hakkas koguni nutma, kuna ei tahtnud, et teised teda vaatavad. Poiss suutis ta siiski ümber veenda ja väike prillidega tirts oli nõus lambatalle rolliga, kus tuli teha: „Mää! Mää!“, kuigi tüdruk polnud ise sugugi kindel, kas ta sedagi suudab. Kui ta siiski suutis, hõiskas sõbrapoiss näidendi keskel publikule ehk lapsevanematele ja tüdrukule: „Nägite, ta ei häbenenud! Nägite, ma ju ütlesin sulle, et pole midagi häbeneda!“

Poisil oli viieste gruppi tulles kauaaegne lein, sest ta oli vaid kahe ja poolene, kui ta ema oli vähki surnud. Peale sügava kurbuse leidis ta olevat ebaõiglane, et kuna tema õde oli viiene, siis oli ta saanud emaga kauem koos olla. Poissi ja tema õde kasvatas isa üksi, üritades toime tulla nii oma kui ka laste leinaga. Poiss oli teiste laste suhtes eriliselt toetav ja hooliv, kuid omaette hoidev ega jätnud kunagi kuhugi oma väikest jänkut, mis tal kogu aeg käes või kaenlas oli. Läbimurre saabus siis, kui ta äkitselt sõbrunes väikese, elava, hoopis vastupidise loomusega tüdrukuga. Varsti ununes ka jänku tooli peale ja poiss nautis mänge ja ettevõtmisi oma uue sõbraga.

Näidendki läks väga hästi, lapsevanemad plaksutasid ja olid väga uhked oma laste üle.
Tegelikust tekstist lapsed küll kohati kinni ei pidanud, sest kui Maarja läks majaisandalt küsima, kas nad tohiksid sündinud pojaga tuppa tulla, vastas isand: „Ei, minge minema!“ Ja väike näitlejatar lisas: „Muidu saate tappa.“

Kui enne jõulupuhkusele minekut lastega veel jõuluvanast räägiti, leidsid lapsed, et jõuluvanal ja Jeesusel on ühesugused silmad. „Mida te soovite jõuluvanalt?“ küsis kasvataja. Sooviti lemmikloomi, kelleks võiks ka näiteks kana olla. Aga üks tüdruk soovis jõuluvanalt vikerkaart. Aamen.