Nädala mõte

Vikaarõpetaja Miina Piir

Seepärast julgustage üksteist ja igaüks kosutagu teist, nagu te seda teetegi. (1Ts 5:11)

Nagu te seda teetegi. Teadis ju Paulus hästi, et inimesed ei tee suurt midagi üksteise julgustamiseks ja kosutamiseks, aga hea nõustajana oskas ta ühte lausesse panna nii nõuande kui ka julgustuse ja kosutuse. Nagu ka varem samas kirjas: „Viimaks nüüd veel, vennad, me palume ja keelitame teid Issandas Jeesuses, et nagu te olete meilt saanud teada, kuidas teil tuleb elada ja Jumalale meeldida – nõnda te ju elategi –, et te selles veelgi enam edeneksite“ (1Ts 4:1).

Teadis ta ju sedagi hästi, et kui inimesele öelda midagi head, siis isegi kui see ei vasta tõele, on inimene aldis nii tegutsema, kui hästi temast on arvatud, ja mis seal salata, tihtipeale ka vaid seepärast, et sirutada käsi uue kommi järele. Milles pole samuti midagi halba.

Kas Paulus annab oma nõuga meile vaid piima – nagu lastele? Armastab ta seda ju mujal oma kirjades isegi rõhutada: „Ma ütlen seda teile kui lastele, vastutasuks avarduge teiegi!“ (2Kr 6:13), mis on nädala mõtteks oleva kirjakohaga vägagi sünkroonis – sest kuidas saab kedagi julgustada, ammugi kosutada kitsa südamega?

Meiega tulebki rääkida nagu lastega, sest kui vaatame enesesse ja enese ümber, siis ega meid ei saa ikka päris täisverd, oma elu eest vastutavate inimestena võtta. Sellegipoolest arvan, et Paulus ei anna meile piima, vaid vägagi tahket rooga: Seepärast julgustage üksteist ja igaüks kosutagu teist ... See on lihtne ja südamlik nõuanne, aga nii tahke toit, et vajab läbinärimiseks ilmselt raudhambaid. Sest miks muidu oleme nii kidakeelsed, kui on vaja öelda hea, julgustav ja kosutav sõna? Selliste sõnade osaliseks saavad tavaliselt oma lapsed ja sellega see piirdubki. Kuid kidakeelsus julgustamisel ja kosutamisel valitseb meid tihti kahjuks ka kodus, rääkimata kodust väljaspool, lasteaias, koolis, tööl, kuni teadusmaailmani välja, kus kadeduse tõttu ja oma küündimatuse vältimiseks ollakse valmis summutama nii mõnigi noor otsiv vaim.

Loeme veel ühe tänase nädala kirjakoha mõtte Tarkuseraamatust, mil palve peale ilmutas end Tarkuse Vaim: „Aga koos sellega tuli minule ka kõik hea, ja sellel oli käes mõõtmatu rikkus. Ma tundsin rõõmu kõigest, et tarkus juhatab neid, aga ma ei teadnud, et see on ka nende sünnitaja. Ausalt õppisin, kadeduseta annan edasi, selle rikkust ma ei salga. Sest see on inimestele ammendamatuks varanduseks, ja need, kes selle saavad, sõlmivad sõpruse Jumalaga andide soovitusel, mida õpetus annab.“

Pauluse julgustavad ja kosutavad sõnad meile on kui palsam, sest pole kahtlustki, kui hea inimestetundja ta oli. Pole ju võimalik õppida tundma inimesi, tundmata iseend. Ja Paulus tundis. „Pane tähele iseennast ja õpetust, jää kõigesse sellesse püsima, kui sa seda teed, siis sa päästad enda ja need, kes sind kuulavad“ (1Tm 4:16).

Saulusena tegutses ta sedavõrd pimedana, et Jumal ta Damaskuse teel ka füüsiliselt pimedaks lõi. Ole siis pimeduses, kui tahad, tunne, mis see on. Ja siis, kui silmad lõpuks harjusid, polnud need enam endised, rääkimata südamest. Sestpeale kõik, mida ta räägib, tuleb juba avardunud südamest. Selles südames oli ruumi vaid Jeesusele, ei millelegi muule.

Pimedikust ja kristlaste vaenajast sai mees, kes ütles: „Kogu Pühakiri on Jumala sisendatud ja kasulik õpetamiseks, noomimiseks, parandamiseks, kasvatamiseks õiguses, et Jumala inimene oleks täiesti varustatud ja valmis igale heale teole“ (2Tm 3:16–17).

Seepärast julgustage üksteist ja igaüks kosutagu teist.

Aga kui me igaüks tõepoolest järgiksime seda nõu iga päev, iga inimese puhul, kogu aeg, igavesti? Milline oleks siis maailm?

See oleks maailm, kuhu Jeesus tahaks naasta. Aamen.