Nädala mõte

„Jumal ei ole surnute, vaid elavate Jumal, sest kõik elavad temale.“ (Lk 20:38)

Need Jeesuse sõnad on suunatud omaaegsetele materialistidele. Nii võib ehk mõneti liialdades väita. Ateism ei ole sugugi nii uusaegne nähtus, nagu vahel arvatakse. Ateismi leidus juba antiikajal ning isegi Piiblis kirjeldatakse igaveses elus kahtlejaid. „Ei ole rohtu inimese surma vastu ega ole teada, kes päästaks surmavallast,“ kurtsid tollased skeptikud sarnaselt oma tänapäevaste suguvendadega. „Meie ihu muutub tuhaks ja vaim haihtub otsekui hõre õhk,“ selgitasid nad otsekui praegusaja „moodsad“ liberaalid. „Meie elu on mööduv vari ega ole tagasitulekut surmast.“ (Trk 2:1–5)

Konkreetselt kõnetab Jeesus sadusere, mis oli üks usuparteidest tollases juutluses. Sellal kui variseridega oli Tal palju väitlemist, ei pidanud Ta saduseridega pikki diskussioone. Nood uskusid Jumalat sarnaselt nagu hiljem islamiusulised või valgustusaja deistid, et Ta on Looja ja Seaduseandja, sekkumata aga üldiselt enam maailmaprotsessi. Pühakirjana tunnustasid saduserid ainult Moosese raamatuid, kus valdavalt korraldatakse Iisraeli rahva maist usu- ja ühiskondlikku elu. Kõrvale jäeti aga Vana Testamendi prohvetid, kes kuulutasid ette Messia tulekut, kohut ja ülestõusmist ajastu lõpul.

Jeesus ründas templis laudu ümber lükates just sadusere, kes olid enamuspartei juudi omavalitsuses ehk suurkohtus. Et saduseride tegevuse ja olemasolu raskuspunkt lasus templielu korraldamises, siis olid ka nemad just need, kes organiseerisid Jeesuse ristilöömise, tehes sel eesmärgil koostööd isegi roomlastest paganatega. Johannese ilmutusraamatus nimetatakse selliseid juute, kes jätkasid saduseride kombel kristliku koguduse tagakiusamist, „saatana sünagoogiks“ (Ilm 2:9 ja 3:9).

Miks rääkida ajaloost? Sest nii jätkub tänapäevani. Variseridest pärineb nn ortodoksne juutlus, mis säilis pärast Jeruusalemma templi hävitamist (70. aastal pKr). Saduserid aga on uusaegse ateismi esiisad – kõige kuulsam viimastest on Karl Marx (algse perekonnanimega Mordechai). Nii nagu saduseridest eelkäijad, üritavad ka marksismist inspireeritud liikumised – pärast pikki kristlikke sajandeid Euroopas – taas kristlust ägedalt kaotada või kõrvale tõrjuda, muutudes ise omamoodi ilmalikuks religiooniks. Kommunistlikul terroril see juba ebaõnnestus, küllap ebaõnnestub ka praegustel „liberaalidel“.

Jeesus kinnitab seda tüüpi maistele inimestele põgusalt, et Jumal ja igavene elu on olemas. Saduserid eksivad, kui nad ei usu ülestõusmist, arvates seda mitte leidvat pühakirjas. Aga et surnud tõusevad üles, seda osutab ka Mooses kibuvitsapõõsa loos (2Ms 3:6), kui ta nimetab Issandat Aabrahami Jumalaks ja Iisakit Jumalaks ja Jaakobi Jumalaks. Jumal ei ole surnute, vaid elavate Jumal! Mujal kirjeldab Jeesus Aabrahami elavana taevariigis, Mooses aga ilmus Talle koos Eelijaga kirgastumismäel.

Jumal ei ole ka surnud, st paljas kontseptsioon, nagu kuulutavad uusmarksismist mõjutatud teoloogid. „Sest kõik elavad temale,“ kes ise on Elav, mistõttu ka surnud „ei saa enam surra!“ Sama väljendab Peetrus, öeldes et surnud elavad „vaimus nagu Jumal“ (1Pt 4:6). Ajastu lõpul teostuv üldine surnute ülestõusmine teeb lõplikult nähtavaks, kas me kuulume Jumalale või hukatusjõududele (Jh 5:28jj).

Samas kinnitab Jeesus, et maised suhted ei kehti enam jumalariigis. Saduserid väitsid vastu, osutades seitsmele vennale, kes abiellusid järjestikku eelmise venna lesega. „Kelle naiseks nende seast ta saab ülestõusmisel? Ta on olnud naiseks ju neile seitsmele!“ Jeesus aga väidab, et siis inimesed enam „ei võta naist ega lähe mehele“, nii nagu maises elus: „Nad on ju inglite sarnased“, st hoopis teises olukorras.

Kas pole lohutav kuulda neid sõnu tänapäeval? Kõik meie maised suhted koos oma piiratuse ja poolikusega saavad ükskord läbi. Meil ei ole küll tegemist Moosese seadusega, mille järgi vend pidi soetama järglasi venna lesega, et pärandus ei lahkuks suguvõsast (5Ms 25:5–10), aga meie ajal esineb sariabiellumisi muudel põhjustel – kus iga uus suhe on aina suhtelisem ja mida rohkem suhteid, seda suhtelisem kõik on. Absoluutne on üksnes Jumal, kes on olemas. Absoluutne on ka Jeesuse nõue taotleda kindlat abielu (Mt 19) ja Tema korduv tõotus pattude andeksandmise kohta kõigile kahetsejaile.

Käes on hingedeaeg, mil mõtleme oma lahkunutele. Kas pole ka sel puhul lohutav, et kogu meie maine suhtelisus, kõik meie vead ja eksimused lakkavad jumalariigis? Ülestõusmises meid muudetakse, kinnitab Paulus kogu meie psühhofüüsilist konstitutsiooni silmas pidades (1Kr 15:51j). Kuid enne vajab muutmist ja ülesäratamist meie süda ning elavakstegemist meie surnud hing. Jumal tahab olla elavate, mitte surnute Jumal juba maises elus, et sobiksime maa pealt lahkudes Tema taevariiki.

Olgu Jumala arm, pattude kahetsus ja igavene õnnistus meie kõikidega!