„Sina arutu! Selsamal ööl nõutakse sinult su hing.“ (Lk 12:20)
Lõikustänupüha kaob meil täiesti ära suuremate pühade varju. Vanasti, kui veel maarahvas olime, nägime palju rohkem oma elu seost viljasaagiga kui praegu, mil elatis saabub vahendajate kaudu. Ameeriklased paistavad lõikuse tähendust paremini mõistvat, sest nende tänupüha („Thanksgiving“), mida peetakse novembri neljandal neljapäeval, on ka tänapäeval tähtsaimaks perekonnapühaks aastas.
Lõikus on palju laiem nähtus kui viljakorjamine põllult. Piiblis räägitakse lõikustunnist kogu ilmamaale. Nii ei peaks ka meie lõikustänupühal mõtlema mitte ainult toidule laual, vaid viljale kogu meie elus. Mida oleme saavutanud? Millised on tulemused meie töös? Kui palju üldse sõltub meist endist? Jeesuse sõnad „Sina arutu! Selsamal ööl nõutakse sinult su hing” on öeldud nn tähendamissõnas rumalast rikkast mehest. Too oli saanud hea viljasaagi ja esitas endale küsimuse: „Mis ma pean tegema?“
Enesekõnetlused on tüüpilised Jeesuse tähendamissõnadele: nii talitavad kadunud poeg, kaval majapidaja, variser ja tölner. Kui aga esimesed otsisid abi Jumalalt, jäi variser oma palvega iseenesesse kinni: „Oh Jumal, ma tänan sind, et mina ei ole niisugune nagu muud inimesed“ (Lk 18:11). See pole palve, vaid enesemeelitus!
Sarnaselt juhtub ka rikka mehega, kes oli saanud hea viljasaagi. Ta lõhkus maha oma aidad, ehitas suuremad ja ütles oma hingele: „Hing, sul on tagavaraks palju vara mitmeks aastaks, puhka, söö, joo ja ole rõõmus!“ Seda, kui väga ta jäi kinni iseendasse, näitab tõsiasi, et ta üle kümne korra nimetab oma mina või osutab enda omale. Kogu elu keerles tal oma MINA ümber, nägemata maisest kaugemale!
Mida on aga loota inimesel, kes iseendast ega maisest maailmast kaugemale ei näe? Ega olegi muud kui seda, et hing võiks süüa, juua ja olla rõõmus! Materialistlik eluhoiak pole uus, vaid sama läbi sajandite. „Söögem ja joogem, sest homme me sureme!“ Selliseid inimesi tundsid juba prohvet Jesaja ja apostel Paulus, kes teda tsiteerib (Js 22:13; vrd 1Kr 15:32). Seda lauset tundis kogu antiikmaailm (Trk 2:1–11).
Miks nimetab Jeesus rikast meest arutuks? Sest igale mõtlevale inimesele peaks ju olema ilmselge, et millalgi nõutakse surmas meilt meie hing! Arutu on mõelda ainult maises liinis – selliseid lühinägelikke on elanud alates Noa aegadest. Just nagu sündis Noa või Loti päevil, et söödi, joodi, võeti naisi ja mindi mehele, kuni tuli veeuputus või sadas taevast hävitavat tuld, niisamuti toimub Jeesuse sõnul „sel päeval, mil Inimese Poeg ilmub“, et koguda lõikussaaki praeguse maailmaajastu lõpul (Lk 17:26–30).
Meie lühinägelikkus pärineb oma mina ümber tiirlemisest. Juba tunnetuslikult oleme me maailma keskpunktiks ja kui me ei õpi nägema endast kaugemale, siis me ei õpigi tunnetama taevaseid dimensioone. Viimselt tuleb meil kõik maine maha jätta ning me saame kaasa võtta ainult vaimset. „Rikas Jumalas“ on Jeesuse sõnul see inimene, kes on kogunud oma vaimus endale kadumatut varandust taevastesse aitadesse (Mt 6:19jj). Surma järel otsustab ainult suhe Jumalaga, kas seda on või seda ei ole.
Ühelt poolt on õige, et tähendamissõnas rumalast rikkast mehest esitab Jeesus hoiatuse just jõukatele inimestele. Rikkuse hulk on kindlasti peibutav – isegi ausalt hangitud rikkuse hulk! Teisalt aga, kui hakatakse arvestama Jumalaga, tuleb ka kaugemale nägemine. Ja vastavalt sellele, nagu on pandud tähendamissõnale pealkirjaks „rumalast rikkast mehest“, on olemas ka tarku rikkaid inimesi, kes tunnevad Jumalat.
Meil jääb veel küsida, et kas maise vara kogumine on patt. Jah, kui süda on varanduses kinni ja silm Jumala suhtes olematu! Kõik, mis ignoreerib Jumalat ja Temast eraldab, on patt. Rikkaks Jumalas saab see, kes jagab oma varandusest teistele. „Müüge ära, mis teil on, ja andke see almusteks! Tehke enesele kulumatud kukrud ja muretsege enesele kahanematu aare taevas, kuhu varas ei saa ligi ja kus koi pole rikkumas, sest kus on teie aare, seal on ka teie süda“ (Lk 12:32j). Ent tähelepanu: seda öeldes ei käskinud Jeesus KOGU vara ära jagada – näiteks jäi Peetrusele alles maja Kapernaumas.
Küsimuseks on: kuhu kuulub meie süda? Kas oleme vabad jumalariigi tarvis? Maise elatise kogumisest enamik inimesi ei pääse, sest me elame maistes tingimustes, kuid meie süda peaks olema vaimse vara kogumise juures. Nii nagu rikkal mehel Aabrahamil, kes uskus Jumalat ja asus teele kaugele tundmatusse tõotatud maa suunas. Või nagu tölnerist rikkuril Sakkeusel, kes loobus ligimestelt välja petetud varast.
Lõikustänupüha sõnumiks on, et me märkaksime Teda, kes on meile kingitud lõikuseandide taga, mitte ainult omaenese mina saavutusi. „Vaadake ette ja hoiduge igasuguse ahnuse eest, sest külluseski ei olene kellegi elu sellest, mis tal on,“ hoiatab Jeesus seoses rikka mehega. Ei aita tänapäevalgi, kui me ainult uusi ja suuremaid „aitasid“ ehitame, vaid muutuma peab meie suhtumine, et õpiksime tänama Jumalat ja toetama oma ligimest. Olgu meil ikka südant ning silma kadumatu taevase varanduse tarvis.
Õnnistatud nädalat kõikidele!