Jeesus ütles neile: „Te usute mind ainult siis, kui näete tunnustähti ja imetegusid.“ (Jh 4:48)
„Ateist jalutas kord järsaku serval, libises ja kukkus sügavikku. Kukkudes jõudis ta kinni haarata kaljupraos kasvava väikese puu oksast. Oksa küljes rippudes ja külma tuule käes lõdisedes tajus ta oma olukorra lootusetust: all mustendas kuristik, ülespoole liikuda polnud võimalik. Tema oksast hoidvad värisevad käed väsisid ja muutusid järjest nõrgemaks.
„Ainult Jumal võib mind päästa! Ma ei uskunud kunagi Jumalat, aga võib-olla ma eksisin? Minu olukorras pole midagi kaotada,“ mõtles ta ja hüüdis: „Jumal, kui sa olemas oled, päästa mind ja ma usun sinusse!“ Vastust ei tulnud. Mees hüüdis uuesti: „Palun sind, Jumal! Ma pole kunagi sinusse uskunud, aga kui sa mu nüüd päästad, siis hakkan ma sinusse sellest hetkest peale uskuma.“
Äkki kostis kõrgelt pilvedest: „Oh ei, sa ei hakka! Ma tunnen sinusuguseid!“
Mees oli nii jahmunud, et pidi oksast peaaegu lahti laskma, siis anus edasi: „Palun, mu Jumal, sa eksid! Ma mõtlen tõepoolest nii! Ma hakkan uskuma!“ – „Oh ei, sa ei hakka! Kõik te räägite nii,“ vastas Jumal.
Mees anus üha härdamalt. Siis ütles Jumal: „Hüva, ma päästan su. Lase oksast lahti!“
„Lasta oksast lahti,“ hüüdis mees, „kas sa pead mind hullumeelseks!“ („Kuldsed lood“, lk 241)
*****
Jeesus ütles inimestele, et nood usuvad vaid siis, kui näevad tunnustähti ja imetegusid. Jumal teeb imetegusid iga päev, teeb kõigi nähes, teeb meiegi nähes, on valmis tegema meiegi elus. Aga kas me suudame neid märgata? Kas suudame märgata imet selles maailmas, milles me elame, kas suudame märgata imet selles, kuidas Jumal suudab inimese elu muuta tema mõtlemise, tema hinge muutmise kaudu? Ja kas me oleme valmis Jumala poolt meile pakutavaid, meid ja meie elu muutvaid imetegusid vastu võtma? Või oleme nagu see mees kuuldud loost, kes küll anus imet, kuid ei olnud valmis seda vastu võtma, kui seda lubati? Mees, kellel ei jätkunud usku, ilma milleta ei saa me ka Jumala imesid vastu võtta.
Kui me oleme oma eluga sattunud ummikusse, kui meil on probleeme, kui me tunneme, et me enam ei taha ega saa elada nii nagu varem, siis on Jumal valmis ulatama meile käe ja meid meie elu kuristikust välja aitama. Küsimus on selles, kas meie oleme valmis ulatama käe Jumalale, oleme valmis kinni haarama Tema sõnast, Tema sakramentidest. Kas oleme valmis uskuma seda, mida Tema on läbi aegade ise ja oma poja Jeesuse Kristuse kaudu inimestele tõotanud? Kas oleme valmis usaldama Tema vägevust, kõikvõimsust ja ennekõike Tema halastuse suurust ja armastust, armastust ka ekslike ja patuste inimeste vastu? Või jääme lootma selle peale, mida suudavad meile pakkuda riik ja kaasinimesed? Selle peale, mida saame suhu panna ja käega katsuda? Kelle või mille peale meie oma lootuse paneme, kas meie julgeme uskuda, usaldada oma Issandat – see on ristiinimese usu ja usuvõitluse sisu kokkuvõte. Usuvõitlus, võitlus nähtava ja nähtamatu, usu ja uskmatuse vahel, toimub iga inimese hinges – mõnel ilmsemalt, teisel varjatumalt. Toimub ka meis. Palugem, et meis toimuv võitlus usu ja uskmatuse vahel võiks lõppeda usu võiduga.
*****
(Fotol: Me liigume loogeldes ... lõikustänupüha poole. Tuleval pühapäeval on see käes.)