Kummaline, kuidas meid juhitakse, meiega nii selgete sõnadega kõneldakse. Päev enne iseseisvuse taastamise meenutamise tänupäeva oli pühapäeva teemaks „Jeesus, meie aitaja“ ja päeva salmiks kirjakoht Jesaja raamatust, mis ütleb: „Rudjutud pilliroogu ei murra meie Jumal katki ja veel hõõguvat tahti ei kustuta ta ära.“ Kõik kolm päeva kirjakohta (2Kn 5:1–15; Jh 9:1–7, 39–41; Ap 3:1–10) kõnelevad sellest, kuidas Jumal parandab selliseid haigeid, kellel inimeste silmis ei ole enam mingit tervenemislootust. Aidata võib vaid ime – Kõigeväelise Jumala arm ja Jumal aitabki. Sünnist saati pimeda, sünnist saati halvatu ja läbi kohutavate kannatuste, teistest isoleerituse surma poole liikuva pidalitõbise tervendamise imed.
Praegu võib paljudele tunduda Eesti iseseisvus juba enesestmõistetavana – normaalsena. Need, kes 1980. ja 1990. aastaid siin maal mäletavad, kes on näinud nendest murrangulistest aegadest tehtud häid filme, lugenud ausaid meenutusi, teavad, et iseseisvuse taastumine oli ime. See oli Jumala ime. Tõsi, Kõigeväeline kasutas selle ime sündimiseks ka inimesi, kuid ükski inimene ei kinkinud meile vabadust. Eesti rahvas oli pärast küüditamisi, hukkamisi, sõda ja poolt sajandit okupatsiooni kui rudjutud pilliroog ja hõõguv taht, kui täismees, kes oli nii mõneski mõttes muudetud jalutuks kerjuseks. Siis juhtus aga ime. Jumala nimel ta tõusis ja hakkas kõndima. Ta kõndis oma imeliselt terveks saanud jalgadel pühakotta. Tuli, et tänada.
Kuid siis, kui tervekssaanu, orjastavast haigusest vabanenu ees avanesid paljud uued võimalused, ununes paljudel vabastaja, tervekstegija tänamine. Oli vaja teha väga palju tööd, hankida uusi asju. Nii palju oli sellist, mis tegi silmadele himu – langenud vanglamüüride taga paistis nii palju uusi võimalusi ja paljudel polnudki enam muuks aega, kui nende asjade ja võimaluste poole sirutuda. Me sattusime vanglast kaubamajja. Jah, ja selle kaubamaja riiulid olid head-paremat täis. Väga väikese valikuga harjunul võttis kõik see silme eest kirjuks. Meile kingiti iseseisvus, vabadus ja me pidime valima, kuidas seda kingitust kasutada.
Matsin hiljuti meest, kes oli tulnud Austraaliast Eestisse, taastanud oma vanaisa talu, pidas hiigelsuurt lambakarja ja samas kirjutas Reutersi uudisteagentuurile artikleid. Juba aastaid tagasi ütles David Mardiste: „Mul ei olnud siia tulles muid ootusi kui vaadata, kuidas elu läheb. Elu on kulgenud paremini, kui ma olen oodanud. Nii Eesti ühiskonna kui ka majanduse areng on muljetavaldav.“ Paraku paljud eestlased seda muljet ei jaga. Ikka leitakse põhjust kirumiseks, virisemiseks. Omaenese vajaduste, soovunelmate ümber tiirutavad inimesed, kes esitavad teistele kõrgendatud nõudmisi ja kritiseerivad omaenese vigu nägemata teisi, on kui haua poole kõikuvad pimedad pidalitõbised, nagu halvatud, kes ei suuda jalgu alla võtta selleks, et minna teiste juurde, teha neile head, ütelda head, tänulikke, tunnustavaid sõnu.
Pühakirjas on üks kummaline loogika. Üks selle näidetest on Pauluse väide abielumeestele: „Kes armastab oma naist, armastab iseennast.“ Sama kehtib ka oma riigi ja rahva, metsa ja maa suhtes.
Lugesin reedel Rakveres Eesti esimesel üldluulepeol mõned luuletused. Sealhulgas ka Mart Raua luuletuse „Minu maa ja mu rahva õnn“. Kuulake selle sõnu ja sõnumit:
Minu maa ja mu rahva õnn, minu maa ja mu rahva mured
suuremad on minu enese elamisrõõmust või -tusast,
nagu meri on suurem ühe laine vahusest viirust,
põldude ääretus suutäiest leivast,
tuuliste metsade kohin üksiku lehe libinast
ja nagu maa ise on suurem sellest piskust, mida ma näen,
ning kogu rahvas nendest, keda ma kättpidi teretan.
Kõik jalad kord väsivad ära mullaseid radasid tallates.
Aga rahvas ei sure. Maad maha matta ei saa.
Jah, kui oleme rängalt tööd tegevad ja õhtuti teleka ees tukkuvad inimesed, kelle peamine mure on see, et meil endal oleks enam asju, võimalusi, naudinguid ja meid ei huvita see, kuidas läheb meie lähedastel ja kuidas saame meie nende elu kergemaks, ilusamaks muuta, ja kui me unustame ühenduse hoidmise elu allikaga, kaotame tänulikkuse, siis oleme pimedad, haiged ja halvatud. Siis me vajame abi, Elavakstegija abi! Me kõik võime terveks saada Jeesuse Kristuse nimel. Tervekssaanud halvatu tõusis jalgele, tuli hüpeldes, Jumalat kiites pühakotta. See on tervekssaanu tunnus – tänulikkus ja pühakotta tulek.
Täna tähistame oma väikese riigi iseseisvuse taastamise imet. Eile tulime pühakotta ja küllap mõnedki meist läksid ka lauluväljakule laulma isamaalisi laule. Ja mõnedki tulevad täna, et olla siin kirikus üheskoos palvusel. Meil on põhjust olla tänulikud, tulla pühakotta, sest meie väikese riigi ja rahvaga on toimunud hämmastav ime. Vangistatu sai vabaks, pime nägijaks, pidalitõbisest sai terve, halvatu sai käijaks ja jooksjaks. Eesti areng on olnud selle lühikese aja jooksul muljetavaldav. Kui meil vaid oleks tarkust teha ka muljetavaldav vaimne areng, saada tänulikuks, teistest hoolivaks jumalarahvaks! Siis oleks meil lootust, et meie iseseisvus kestab kaua.
