Nädala mõte

Selle pühapäeva teemaks meie kirikutes on „Enese läbikatsumine“. Mõtisklen ühe pühakirjalõigu üle Pauluse kirjast roomlastele (7:14–25): „Ma tean küll, et Seadus on vaimulik, mina aga lihalik, müüdud patu alla. Ma ei mõista ju, mida ma teen: sest ma ei tee seda, mida tahan, vaid ma teen, mida vihkan. Kui ma aga teen, mida ma ei taha, siis ma möönan, et Seadus on hea. Nii ei tee seda enam mina, vaid patt, mis minus elab. Ma tean ju, et minus – see tähendab minu loomuses – ei ole head. Tahet mul on, aga head teha ma ei suuda. Sest head, mida ma tahan, ma ei tee, vaid paha, mida ma ei taha, ma teen. Kui ma aga teen seda, mida ma ei taha, siis ei tee seda enam mina, vaid patt, mis elab minus. Niisiis, tahtes teha head, leian seaduse, et mul on kalduvus teha kurja. Sisemise inimese poolest ma rõõmustan Jumala Seaduse üle, oma liikmetes näen aga teist seadust, mis sõdib vastu minu mõistuse seadusele ja aheldab mind patu seadusega, mis on mu liikmetes. Oh mind õnnetut inimest! Kes ostab mu lahti sellest surma ihust? Aga tänu olgu Jumalale meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi! Niisiis, ma teenin mõistusega küll Jumala Seadust, kuid oma loomusega patu seadust.“

Mis selle jumalamehega küll lahti on? Pole ime, et mitmed ta vastu välja astusid ja teda kritiseerisid. Ta kirjeldab inimese olemust sellisel viisil, et hirm tuleb peale. Selliseid inimesi, kellest tema kirjutab, ei ole ju ometi väljaspool psühhoneuroloogiahaigla lukustatud osakondi? Loeme veel kord, mida ta inimesest kirjutab: „Ma ei mõista ju, mida ma teen: sest ma ei tee seda, mida tahan, vaid ma teen, mida vihkan. Ma tean ju, et minus – see tähendab minu loomuses – ei ole head /.../. Tahet mul on, aga head teha ma ei suuda. Sest head, mida ma tahan, ma ei tee, vaid paha, mida ma ei taha, ma teen.“

Tegelikult kirjeldab Paulus väga täpselt tavalise, n-ö normaalseks peetava inimese olemust. Kes meist ei oleks vähemalt iseendale tõotanud näiteks vana-aastaõhtul, kuidas uuel aastal on temaga kõik täiesti teistmoodi? Kes meist poleks otsustanud mõnes väikseski asjas muutuda ja hiljem avastanud, et eluvanker on taas vanasse rööpasse tagasi vajunud? Kuidas on meiega? Kui me täna endalt küsiksime, kuidas on meie tahte ja tegude vahekord, ja püüaksime ausalt sellele küsimusele vastata, siis äkki peaksime punastama – kui me veel punastame ... Paljud ei taha sellisesse peeglisse vaadata. Nad sirutavad ühe oma näpu teiste poole ja loetlevad mõtetes või hukkamõistetust kaugel olles teiste kuuldes nende vead, patud. Hukkamõistjad ei märkagi, kuidas näppude vahekord kolm ühele nende enda kahjuks on.

Paulus kirjeldab patuse inimese kahestumist. Nii kaua, kui inimene ei ole veel kalestunud, võib tema tahe olla tugev, kuid tema patune loomus kisub teda allapoole, ja kui see ei juhtu teiste inimeste silme ees, siis juhtub see varjatult. Anonüümseid mürgiseid kommentaare teiste kohta kirjutades, keelt pekstes, lähedaste elu raskeks muutes, ennast hävitades. Paulus ei ütle, et meie olukord on lootusetu, aga ta kirjeldab seda väga realistlikult ja ütleb, et sellest on väljapääs. Kuid esmalt peab inimene oma olukorda mõistma.

Iga inimene, kes püüab omal jõul oma loomust muuta, jõuab varem või hiljem tupikteele. Ma ei räägi välisest ideaalpildist. Ma ei räägi teiste ega isegi iseenese ärapetmisest. Ma räägin sellest, millest kirjutab ka Paulus. Inimese sisemisest lõhestatusest – konfliktist meie hinges. Me ei suuda üksi ega ka mitte tarkade spetsialistide abiga jagu saada sellest, mida Piibli keeles nimetatakse patuks. Me vajame Päästjat, Lunastajat, ja usku sellesse, et Tema on meid lunastanud.

„Sest head, mida ma tahan, ma ei tee, vaid paha, mida ma ei taha, ma teen.“ Nii väidab Paulus patu mõju kohta. Mõtleme hetkeks veel selle peale, mis on hea ja mis on halb. Palju sellest, mida kord tauniti – halvaks, lubamatuks peeti –, on täna täiesti aktsepteeritav. Muutuvad ajad ja kombed ja suhtumine. Elame maailmas, kus tasapisi peaaegu kõike suhteliseks nimetatakse, ja teisalt nuusutavad paljud pidevalt, kustpoolt tuul täna puhub, ja püüavad olla enamuse poolel. Vähesed julgevad vastuvoolu ujuda, isegi kui nad südames tunnevad, et enamus ujub mõnes asjas valele poole. Tuletan meelde seda, mis on meie maal tehtud kahe tuntud inimesega. Ernst Enno matusele ei jõudnud ükski eesti kirjanik. Tema loomingut tegid ta eluajal maha paljud kirjanikud ja kriitikud. Teiste seas ka Friedebert Tuglas ja Juhan Liiv. Ikka ja jälle teatasid targad, et Ernst Enno laseb avaldada luuletusi, mis on ajast ja arust. Pole ime, et selliselt tümitatud luuletajal ei olnud jaksu oma haigusega võidelda ja ta tahtis siit kurjast ilmast ära. Kui Sulev Nõmmik sai valmis filmi „Siin me oleme“, tabas teda kriitikute lausrünnak. Teda süüdistati labasuses, maitsetuses, rahva rikkumises, diletantlikkuses. Ta põgenes inimeste keskelt metsa ja uputas oma alanduse alkoholi. Tänaseks on see film, mille eest autorit nii palju peksti, üks vaadatumaid Eesti filme, aga usun, et see, kuidas filmi autorit kritiseeriti, lühendas selle mehe elupäevi.

Armsad, negatiivsete hinnangute andmine võib olla ohtlik ja hävitav tegevus. Mõtleme, kuidas me käitume, kui kedagi meie kuuldes hukka mõistetakse – kellegi käitumist kritiseeritakse.

Ühes kloostris rikkus noor munk seal kehtivat reeglit. Vanemad vennad kutsusid kokku vanemate kogu, kes pidi selle eksinu eksimust arutama ja talle karistuse määrama. Üks vanadest vagadest munkadest aga ei ilmunud kohale. Teda käidi korduvalt kutsumas, aga tema ei tulnud. Lõpuks ta tuli, vedades enda järel suurt rasket maas lohisevat kotti, mis oli auke täis ja nendest aukudest voolas välja liiva. Vanad vennad imestasid, miks ta sellise kotiga tuleb. Tema aga ütles: „Te kutsute mind ühe meie venna väikese eksimuse üle kohut mõistma, aga mu enda patud lohisevad mu järel, nii et ma vaevu suudan liikuda.“ Teised mõistsid, andsid eksinule andeks ja kahetsesid Jumala ees oma eksimusi. Kui sageli juhtub aga nii, et ükski teiste hukkamõistjatest ei märka omaenese vigu ja kivid lendavad ligimese poole!

Lihtsam on ehk seista kohtusaalis, kus süüdistaja järel antakse sõna ka sinu kaitsjale ja kus kaalutakse iga detaili. Seista patuste inimeste vihaste rünnakute all, kes üksteist üles küttes, teiste arvamusele, kuulujuttudele, kontrollimatutele faktidele toetudes su poole kive loobivad, on vahel palju raskem. Ja see on sageli üks patu kibedamatest viljadest – teistele negatiivsete hinnangute andmine.

Paulus oli kord kandnud nime Saulus ja ta oli absoluutselt kindel, et teeb kristlasi hävitades, neid taga kiusates, hukka mõistes head – teeb midagi Jumalale meelepärast. Ja siis äkki ta taipas, et tema hinnang heale ja halvale võib olla kohutavalt vale. See, tundmatu, keda ta kohtas, ütles talle, et Ta on Kristus, keda Saulus taga kiusab.

Me võime elada näiliselt väga ilusat elu, olla enda meelest vagad ja head, kuid olla hinnangute andmises ja suhtumistes oma kaasinimestesse Kristuse vaenajad.

Vaid Jumal võib valgustada meie mõistust ja parandada meie hinge oma halastuse ja andeksandmise läbi nii, et me taipame tõde ega karda asuda ka nende kaitseks välja, keda enamik enese arvates asja eest materdab. Tänu Jumalale, me võime pääseda patust, mis mürgitab meie hinge, muudab meie mõistuse hämaraks, meie südame kiviseks. Tänu Kristusele, kes on meie patud viinud ristipuule, ja Tema lunastusse uskudes, Tema andestust vastu võttes on meil lihtne andestada ja hoolida. Me pääseme tupikteelt avarasse ellu – elusamasse ellu. Meil kõigil on lootust. Aamen.