Nädala mõte

Jeesus ütles: „Igaüks nüüd, kes neid mu sõnu kuuleb ja nende järgi teeb, sarnaneb aruka mehega, kes ehitas oma maja kaljule. Ja sadas paduvihma ja tulid veevood ja puhusid tuuled ning sööstsid vastu seda maja, aga see ei varisenud, sest see oli rajatud kaljule. Ja igaüks, kes neid mu sõnu kuuleb, ent nende järgi ei tee, sarnaneb rumala mehega, kes ehitas oma maja liivale. Ja sadas paduvihma ja tulid veevood ja puhusid tuuled ning sööstsid vastu seda maja ja see varises ja selle kokkuvarisemine oli ränk.“ (Mt 7:24–27)

Jeesus räägib tegemisest ja mittetegemisest, kuid ometi ei ole see Jeesuse jutustus lugu tegijatest ega nendest, kes midagi ei teinud. Jeesuse loos on nii rumal kui ka tark, nii kaljule kui ka liivale ehitaja tõsised tegijad. Ja nad on mõlemad olnud ka kuulajad. Vähemalt kunagi on nad midagi kuulnud Jeesuse sõnadest.

On üks detail selles Jeesuse mõistuloos, mis annab alust arvata, et see, kes rajas oma maja liivale või lihtsalt ebakindlale pinnasele, vaevumata hoone aluspinda uurima, sügavale kaevama, kaljuni jõudmata, näeb oma hoone ehitamisega päris palju vaeva. Tulvavetes ja tormides on tema maja kokkuvarisemine ränk. On kaks võimalust: kas maja oli suur ja võimas või saavad selle kokkukukkumisel väga paljud hukka. Võivad olla ka mõlemad.

Vahel arvatakse, et neil, kellel läheb selles elus näiliselt hästi, lihtsalt veab. Mõnel veabki, kuid paljud teevad ränka tööd, näevad palju vaeva, et haljale oksale tõusta ja sellele püsima jääda. Selleks, et midagi väliselt atraktiivset saavutada, tuleb sageli paljust loobuda. Usun, et kui me teaksime, millest kõigest tuleb edukaks peetutel edukaks saamise ja jäämise nimel loobuda, ei igatseks me edukust. Suur ja võimas eluhoone vajab püstitamiseks ja korrashoidmiseks väga palju aega ja energiat.

Paljud kulutavad suurema osa oma ajast ja energiast nähtavale. Suured ja uhked kodud, suvilad, võimsad autod, kõige uuem tehnika, firmarõivad, jõusaalid, ilulõikused. Vähesed suudavad aga seda saavutatut nautida, sest nad on pidevalt hirmul nagu võõrasema Lumivalgekese ja seitsme pöialpoisi muinasjutus. Ikka ja jälle peeglikeselt seina pealt küsimas, seltskonnaajakirjadest, rikkaimate edetabelitest uurimas, äkki on keegi ilusam, edukam, kuulsam, rikkam kui nemad. Ja peeglike seina peal kuulutab neile pidevalt halastamatut tõde ja taas tuleb hakata oma eluhoonet ilustama, võimsamaks ehitama. Pole ehk aega ühtegi tõsisemat raamatut lugeda, jumalateenistusele tulla – oma ja lähedaste hingede eest hoolt kanda. Tuleb minna sinna, kus pildi peale jääd, kuulata, vaadata seda, mis ei meeldi, aga kus lihtsalt pead kohal olema, sest kui sind ei ole seal, siis sind ju polegi – pole pildil, pole liivale ehitajate ridades. Ja tuleb olla kursis kõige erutavaga, kuulujuttudega, teiste eludega, teada, mida linna või küla peal räägitakse. Pole aega millestki olulisest mõeldagi. Pole oma mõtteid, oma juttu. Kõik on kusagilt kokkulaenatu. Ja kõige hullem on see, et aeg-ajalt taipame me kõik, et see siin saab otsa – et tulevad vetevood ja sööstavad meie eluhoone poole ja kõik, mis on rajatud liivale, ehitatud maale, kaob. Jääb vaid see, mis on ühendatud igavesega.

Indias Delhis on võimas ja väga vana raudsammas, mille kohta oli hindudel veendumus, et selle alumine ots ulatub maakera keskpunkti. Siis tulid eurooplased, vaatasid oma tarkade aparaatidega maa sügavusse ja avastasid, et maa sees on sellest sambast vaid umbes 10 meetrit. Nii võib olla ka meie usuga. Arvame, et oleme piisavalt sügavale kaevanud, kuid tegelikult ei pruugi me ulatuda Jumalani, ei pruugi olla ühendatud selle kaljuga, mis tagaks meie eluhoone püsimise, mis laseks meil ammutada Temast jõudu, rahu, rõõmu, lootust.

Paljude religioosne elu on nagu pinnal ulpimine. Olemas on teadmised, aga mitte pidevat ühendust. Jumalat tuleb kummardada tões ja vaimus. Ainult kirikuskäimisestki ei piisa – nii, nagu ei piisa ka kooliskäimisest. Tuleb ka eksameid teha, õpitut ellu rakendada. Tuleb kaugemale sõuda, sügavusse kaevata ja seal sügavuses minna ka läbi valu ja kannatuste, loobumiste, sest läbi kurbuse jõutakse rõõmuni, läbi vaesuse tõelise rikkuseni, läbi alanduse jõutakse ausse.

Keegi on väitnud, et vähesed igatsevad põrgusse, kuid vähe on ka neid, kes teevad midagi selleks, et jõuda taevasse. Aeg kulub kõige muu peale lihtsalt ära. Pole aega sügavusse kaevata, et jõuda Jumalaga sügavama suhteni, ja tasapisi jäävad ka suhted ligimestega aina pinnapealsemaks. Isegi kõige lähedasematega sügavamate suhete hoidmiseks pole jaksu ega aega. Meil on mõtet kaevata kaljuni, investeerida igavikku – sellesse, mis jääb.

Tõelist vilja – vilja, mis jääb – kannab vaid see, kes on ühendatud Elu Andjaga. Jeesus ütles: „Mina olen viinapuu, teie olete oksad ja kannate head ja jäädavat vilja vaid siis, kui püsite viinapuu küljes. Lahus minust ei või te midagi teha.“ Paljud on märganud, et mitte millegi tegemine võtab võhmale ja tulvavetes varisevate losside ehitamine on tapvalt väsitav. Jumala tahte tegemine toob rõõmu ja rahu, mis jäävad. Läbi palvete, pühakirja süvenemise, meditatsiooni saame me kõik kaevata sügavamale ja jõuda kaljuni, millele rajada kõik oluline. Võtkem rohkem aega olulise jaoks ja loobugem tühisest, pinnapealsest, hukatuslikust.

Kaeva sügavamale! Nii soovitatakse täna ka meile. Mine sügavamale, ära jää pinna peale, pühendu – suhtes Jumalaga ja ka suhetes oma ligimestega. Sealt sügavalt leiame hämmastavad rikkused ja sellega ühendusse jäämine paneb meid elama elusamat elu – elu, mis jääb – igavesti.“