„Inimese Poeg on tulnud otsima ja päästma kadunut.“ (Lk 19:10)
See, et Jeesus on meile lähedale toonud Jumala riigi, on kogu Uue Testamendi sõnumiks.
Aga kas Jumal tõesti eelistab „kadunuid“ teistele inimestele? Kas ta peab patuseid paremaks kui korralikke kodanikke? Sugugi mitte. Algselt pöördub Jeesus oma sõnumiga kõikide poole: „Parandage meelt, sest taevariik on lähedal!“ (Mt 3:2) Nii hüüdis ta oma kuulutustegevuse alguses. Kuid ta pidi kogema, et pigem kuulsid tema sõnumit halva kuulsusega ja „kadunuks“ peetud tolliametnikud ehk tölnerid kui endast heal arvamisel olevad kuulekad seadusejüngrid variserid, kes leidsid ikka vastuväiteid. Alles seda kogedes ütles Jeesus variseridele: „Tölnerid ja hoorad saavad enne teid Jumala riiki!“ (Mt 21:31)
Tölneritest ja variseridest on saanud ka inimtüüpide nimetused: esimesed esindavad kahtlase eetikaga inimesi, teised aga tüüpe, kes paistavad silmakirjalikuna, sest nad ei näe, et nende välisest korrektsusest hoolimata vajab puhastamist nende süda. Miks keelduvad kõikide aegade variserid kuulamast Jeesust? Sest nad tunnevad, et neil pole põhiliselt midagi häda, nad teavad ise, mida vaja. Miks on tölnerid ehk patused vastuvõtlikumad Jeesuse sõnumile? Sest nemad tunnevad oma elu puudusi ja hädasid ning on hõlpsamini valmis vastu võtma Jumala armu. Siiski on Jeesuse hinnang ainult konstateerimine, mitte eelistamine – kui tahes variserlik inimene on siis, kui ta hakkab nägema oma sisemist puudust ja asub meeleparandusele, tingimatult oodatud Jumala riiki.
Samamoodi üldisena kõlab Jeesuse lause „Ei vaja arsti terved, vaid haiged“. (Mt 9:12) Pole öeldud, kes on need haiged – olgu nad korralikud kodanikud või eetiliselt kahtlased tüübid. Arst saab aidata ainult neid, kes tunnistavad oma haigust ja lähevad arsti juurde. Jumal saab tugevaks teha ainult neid inimesi, kes julgevad näha oma nõrkust. Tegelikult vajavad Jumala armu ja andestust nii eetilised kui ka ebaeetilised tüübid – viimased vaid märkavad seda kergemini. Jeesus aga nõuab ka eetikat, millisele teele peavad asuma need, kes on Tema poolt toodud tõde ära tundnud ja asunud teda järgima.
Kuidas on meiega? Kas oleme valmis ära tundma ja omaks võtma oma sisemisi puudusi ja nõrkusi, et leida paranemist?
Ilusasti on öelnud sellega seoses Rein Taagepera: „Eesti mehe suurimaks nõrkuseks on, et ta ei julge olla nõrk. Ta on valmis viljatuks jonniks ka seal, kus ta teab, et teisel on rohkem õigus. Oh, ta on valmis viljatuks jonniks just eriti siis, kui teab, et teisel on rohkem õigus. Sest muidu paistaks ta enda arvates nõrk, ja seda ta pelgab nagu vanapagan välku. Keskmine eesti mees ei julge rääkida oma muredest, sest siis ta paistaks enda arvates nõrk. Ta on pigem valmis lõõpima, et varjata nututunnet. Ta on pigem valmis muret uputama viina sisse, kuni sinna ise upub, ent seda ta ei pea nõrkuseks ... Miks ta nii teeb? Keskmine eesti mees arvab, et mees peab ise endaga hakkama saama.“
Mida siis teha? Taagepera jätkab: „Iga probleemi eeltingimuseks on probleemi olemasolu tunnistamine. Ristiusus algab tee lunastuse juurde väga isikliku möönmisega, et „mina olen patune inimene“. Eesti tee tervenemise poole algab peeglisse vaatamisest.“ Nii kirjutas Rein Taagepera juba aastate eest (Akadeemia 1/2005: lk 6, 11).
Kas oleme valmis muutuma ja tunnistama oma nõrkust? Pole õige vabandust paluda, et tänapäeva elu muutuvat juba liiga kiiresti – see kehtib ainult välispidiselt aktiivse elu kohta. Sisemiselt oleme sageli jäänud muutumatuks ja passiivseks ning ringitormamisega tekitame üksnes silmakirjaliku olukorra, nagu midagi muutuks. Kui tahame leida tõelist elu, siis peame sisemiselt muutuma – ja et selline muutus saaks toimuda, tuleb meil julgeda omaks võtta, et oleme mõneti ka haiged, patused ja nõrgad.
Jumal saab nõrku tugevaks teha, haigeile tervist anda ja oma armust andeks anda meie patud. Kuulugem meiegi nende „kadunute“ hulka, kes leiavad uue elu.
Õnnistatud suvenädalat kõigile!
