Nädala mõte

NÄDALA MÕTE. 21.05.2018

„Tulge, ehitagem enestele linn ja torn, mille tipp oleks taevas, ja tehkem enestele nimi, et me ei hajuks.“ (1Ms 11:4)

Need sõnad on kuulsast Paabeli torni ehitamise loost. Torn jäi lõpetamata, sest Issand segas ära ehitajate keele ning „pillutas nad sealt üle kogu maailma“. Pole tõsi, et see on ainult muinaslugu – vastupidi, see on ajalooline rohkemgi, kui vaevume mõtlema. Nimelt oli muistses linnas Paabelis ehk Babülonis palju torne, mis jäeti küll maha, kuid selle linna ajalugu ja tornide ehitamist me jätkame kuni tänapäevani.

Ajalooliselt väljendab see piiblilugu seda, kuidas inimesed koonduvad ning hakkavad rajama tsivilisatsiooni. Alles paikseks jäädes tõuseb inimkond eelajaloolise eksistentsi varjust ajaloo valgusesse. Nomaadlik eluviis vahetatakse kultuuriliselt komplitseeritud suhete vastu, kus segunevad paljud keeled. Sõna „Paabel“ kõlas heebrealaste kõrvadele, kes kirjutasid Vana Testamendi, tõepoolest „segamisena“ („balal“).

Inimhulki ühendades kujunes Paabel ka muistse maailma südameks: selle saavutustest räägiti muinaslugusid – nagu ka tehnikaimedest Niiluse kaldal (Egiptuse püramiidid). Iisraeli rahvas tajus aga suurlinnades patu kontsentratsiooni ja kehastust. Seda, mis viis inimkonna vastuollu Jumalaga, on väljendatud lühikese lausega „Tehkem enestele nimi, et me ei hajuks!“. Jumalaga vastuollu sattumise lähteks ja aluseks on inimlik suurelisus ning hirm – suurelisuse sümboliks on torn, hirmu peab turvama linn.

Inimene on uhke oma saavutustele, mis kaasnevad tsivilisatsiooni arenguga – ja see teeb ta suureliseks. Samas kardab ta oma elu ja varanduse pärast, mis koondub linnadesse, meelitades väljastpoolt tulnuid seda endale haarama. Esimene asi, mis linna- ja torniehituse juures käiku lastakse, on leiutuskunst ja tehnika: ebapüsivad materjalid liiv ja savi muudetakse telliste ning maapigi kujul püsikindlaks müüriks. „Siis olid telliskivid neile ehituskivideks ja maapigi oli saviks.“ See on ka praegu nii: meie leidlikkus on rakendatud teaduse ja tehnika teenistusse, et tagada turvalisus ning ühtlasi prestiiž.

Torni ehitamist taevani ei tule võtta sõna-sõnalt, vaid väljendina hoiaku kohta. Inimene püüab ületada piiri taeva ja maa vahel, et tungida Jumala valdkonda. Alati on kõige tähtsamatele hoonetele ehitatud kõige kõrgemad tornid: vanasti kirikutele, praegu finantskatedraalidele. Inimkond on ikka uskunud progressi ka mao tõotuse põhjal Eedeni aias: „Te saate Jumala sarnaseks, tundes head ja kurja.“ (1Ms 3:5)

Eneseupitamises näeb aga Paabeli torni lugu vastuhakku Jumalale. Oht seisneb selles, et seal, kus inimene astub üle endale seatud piiridest, sööb keelatud vilja või püstitab hullumeelselt kõrgeid hooneid, muutub tema tegevus ka parimate kavatsuste juures destruktiivseks, tuues tahtmatultki kaasa traagikat ja vägivalda.

Jumal peab piiri panema inimese mõõdutundetusele. Inimlikult vaadates on torn ülisuur, Jumalale aga nii väike, et Ta peab alla tulema seda lähedalt vaatama. Siit on kosta piltlikku irooniat, sarnaselt nagu psalmides: „Kes taevas istub, naerab. Issand irvitab neid!” (Ps 2:4) „Mingem nüüd alla ja segagem seal nende keel,“ sest muidu „ei ole neil võimatu ükski asi, mida nad kavatsevad teha,“ ütleb Issand.

Jumala sekkumine on pigem ennetav kui karistav. Keelte segamine ja rahvaste hajutamine hoiab ära veelgi kurvemad tagajärjed, mille tooks kaasa teaduslik areng või tehniline progress, mis ainult välispidiselt oleks ühtne. Seesmiselt kerkib meie kartlikest ja uhkeist südameist ju endiselt kurjust ja lahkmeelt: „Inimese südame mõtlemised on kurjad ta lapsepõlvest peale,“ ohakas Jumal juba pärast veeuputust (1Ms 8:21).

Ikka ja jälle on astutud inimliku ühtekuuluvuse nimel mööda Jumalast. Tagajärg on olnud vastupidine kavatsetule: needsamad, kes on igatsenud inimlikku ühtsust ja propageerinud koostööd, ei ole leidnud üksteisemõistmist isegi eneste keskel. Impeeriumid on lagunenud, globaliseerumine ähvardab hajuda tänapäeval.

Alles nelipüha sõnumiks on, et kivinenud südamed tehakse taas pehmeks Püha Vaimu läbi. „Mina annan neile ühesuguse südame ja annan nende sisse uue vaimu: ma kõrvaldan nende ihust kivise südame ja annan neile lihase südame,“ kuulutas Jumal seda prohvet Hesekieli kaudu (Hs 11:19). Alles südamest lähtuv ühtsus annab ühise keele ja meele, mida mõistavad kõik – nii nagu nelipühapäeval hakkasid jüngrid Püha Vaimu tuulekohina ja tulekeelte mõjul rääkima uusi keeli, mida mõistsid kõik (Ap 2:1–11).

Nelipüha sõnum on mõeldud meile kõigile. Mitte linnad, kus me elame, ega kivihooned, mida rajame, pole süüdi inimkonna hädades, vaid meie enda kõrk ja ahne süda. Me ise oleme need, kes vajame uuendamist Jumala Vaimu läbi.

Õnnistatud nelipüha kõigile!

 

EELK Tallinna Jaani kogudus

Vabaduse väljak 1, 10146 Tallinn
+372 644 6206
+372 5663 4624
tallinna.jaani@eelk.ee

Kantselei avatud:
T, N, R 10.00-16.00, K 10.00-18.00
Kinni riiklikel ja kiriklikel pühadel.

Välisviited

EELK

piibel net