Nädala mõte

„Siis te hüüate mind appi ja tulete ning palute mind, ja mina kuulen teid. Ja te otsite mind ja leiate minu, kui te nõuate mind kõigest oma südamest. Ja ma lasen teil mind leida, ütleb Issand.“ (Jr 29:12–14)

Seda nädalat alustava pühapäeva teemaks on „Südame kõne Jumalaga“. Pühapäeva ennast nimetatakse palvepühapäevaks.

Palvetamisest on palju kõneldud ja kirjutatud. Kui küsida esimest sõna, mis tuleb pähe seoses mõistetega „kirik“ ja „usklik“, siis küllap see on „palvetamine“. Ja tõesti: iga jumalateenistuse ja muu kirikliku talituse lahutamatuks osaks on palvetamine. Küllap palvetavad paljud ristiinimesed ka väljaspool kirikumüüre, kodudeski. Peaksid palvetama, sest palve peaks olema tõelise ristiinimese elu loomulik osa. Kahjuks on mitmeidki ristiinimesi, kes on palvetamise unustanud. Ehk sellepärast, et nad ei ole tundnud, et nende palveid oleks kuulda võetud. Kuid kas me üldse oskame palvetada, tõeliselt palvetada? Kas palves kõnelevad meie südamed või huuled? Mitte ilmaasjata ei ütle Jumal: „Te leiate minu, kui te nõuate mind kõigest oma südamest.“ Kui palve ei tule südamest, on see ju lihtsalt tellimuste nimekirja edastamine teenindajale. Jumal ei ole teenindaja. Kas oleme mõelnud, kust tulevad meie palved?

Kui me tahame öelda, et inimene kõneleb siiralt, ütleb, mida mõtleb, on oma sõnade taga, siis ütleme, et ta kõneleb südamest, tema sõnad tulevad südamest. Kui sõnad öeldakse vastu tahtmist, moepärast, siis öeldakse, et need tulevad moka otsast. Südamest tulnut me tunnetame hoopis teisiti kui moka otsast heidetut – seda me kuuleme, seda me võtame tõsiselt. Ainult inimestega, keda tõeliselt usaldame, keda julgeme lubada omale väga lähedale, keda armastame, saame kõnelda täiesti avameelselt kõigest, saame kõnelda südamest südamesse. Just sellist kõnelust tahab Jumal pidada ka inimesega. Sellises kõnes, kõnes südamest südamesse, sünnibki tõeline palve. Alati see ei õnnestu, nagu ei õnnestu kõik kõnelused iga kord ka lähedase inimesega, aga see on miski, mille poole püüelda. Kui oleme suutnud Jumalaga kõnelda südamest, siis oleme oma palvele tegelikult osa vastusest juba saanud: oleme saanud rahu ja kindluse, et Jumal kuulis meid, võttis meie palve vastu, võttis selle töösse. Ta töötab koos meiega meie palvetega edasi, et need täituksid.

Aga kas me suudame, kas me oskame kõneleda südamest südamesse? Kas me üldse oleme kunagi kellegagi nii kõnelenud? Tänapäeval inimestevaheline vahetu suhtlemine, elav kõne aina väheneb. Kasutuses olev sõnavara aina kahaneb. Me saadame meile, blogime, säutsume, helistame. Aga kui me ei oska ega suuda vahetult kõneleda kaasinimestega, minna talle väga lähedale, sellisele distantsile, millest tekib usaldus, osadus, kuidas saaksime siis kõneleda Jumalaga? Me ei oska, ei julge, ei leia sõnu. Ehk seetõttu ongi nii levinud eestpalvete palumine? Eestpalved, teiste eest palumine on mõnikord väga hea ja õige, sest inimene ise võib olla omadega nii läbi, et tal lihtsalt ei jätku jõudu ise paluda. Eestpalve kellegi eest näitab hoolimist. Aga – kas need, kelle murede või ka rõõmude eest me palume, ise ka Jumalaga kõnelevad? Kas pole paljud eestpalved just selle tulemus, et asjaosalised ise on jätnud Jumalaga kõnelemata? Miks? Kas nad tunnevad end liiga patustena ja kardavad Jumala ette astuda? Või nad tunnevad, et ei oska õigesti paluda ja loodavadki ainult eestpalvetajate oskuste peale? Aga kas nemad oskavad? Kas meie oskame?

Kas siis on sõnu, mis oleksid võtmeks, mis avavad Jumala südame meie palvetele? Johannese evangeeliumis on ära toodud Jeesuse sõnad jüngritele: „Mida te iganes palute Isalt, seda ta annab teile minu nimel. Tänini ei ole te midagi palunud minu nimel. Paluge, ja te saate, et teie rõõm oleks täielik.“ Tee Jumala südamesse avab niisiis Tema Poja, meie Issanda Jeesuse Kristuse nimi. Tee Jumala juurde läheb Tema Poja, meie Issanda Jeesuse Kristuse kaudu, Tema ristisurma ja ülestõusmise kaudu, mis avas inimestele tee igavesse ellu. Need, kes sellest hoolivad, kes on selle eest tänulikud, kes on ristimisel võtnud Jeesuse vastu oma Issandaks, usuvad Tema tõotusi, püüavad käia oma elu tema õpetuse kohaselt, Teda järgida, need on armsad ja olulised ka Jumalale. Ja me ju teame, et nende palvete ees, kes on armsad ja olulised, kõrvu ei suleta. Jeesus ütles selles evangeeliumitekstis veel: „Ma ei ütle teile, et mina palun Isa teie eest, sest Isa ise armastab teid, kuna teie olete armastanud mind ja uskunud, et mina olen tulnud Jumala juurest.“ See tähendab, et paludes Jeesuse nimel, me võime kindlad olla, et Jumal kuuleb meid, et tee Tema ja meie südamete vahel on avatud. Avatud on kanal kõnelemiseks südamest südamesse. Nii sünnib tõeline palve – südame kõne Jumalaga. Palve, mis kannab, palve, milles on sisu. Palve, mis saab kindlasti vastuse.

Kas meie oleme kunagi tõeliselt palvetanud, kõnelenud oma Jumalaga südamest südamesse? Kõnelenud sellest, mis on meie jaoks tõeliselt oluline? Usaldanud, ennast avanud, saanud palve kaudu oma Jumalaga tõeliselt tuttavaks, tõeliselt lähedaseks? Palugem, et meiegi võiksime kogeda tõelist palvesidet, mis ehitab, kannab ja toob ellu rahu ja rõõmu.